Lapsena tõsteti mulle toit ette ja sunniti sööma. Kui minu laps jätab toiduportsu poolikuks, siis nii ongi. Panen selle külmkappi ja saan vajadusel hiljem soojaks lasta. 

Täna hommikul istusin diivanil ja vaatasin, kuidas mu kolmene hurmaad sööb. Vaatepilt oli huvitav kahel põhjuse: esiteks ma ise jälestan hurmaad ja korraks tekkis mulle pähe küsimus, kas see laps üldse minu DNA-d sisaldab, et seda sööb? Aga seejärel mõtlesin jälle, et tegelikult peab ju laps proovima erinevaid maitseid ja asju, et siis ta oleks teadlik oma valikutest ning ei pirtsutaks. Teiseks oli vaatepilt huvitav seetõttu, kuidas ta seda hurmaad sõi. Mu laps kaifis selle vilja maitset. Tal oli peos üks viil, mitte terve vili ja ta hammustas mikroskoopilisi ampse, lasi ampsul suus sulada ja mälus hoolikalt. Miks selline asi on huvitav? Sest täiskasvanud, kes kaifivad mingit toitu tõstavad seda endale ette veel ja veel ja lõpuks on magu põlvini ja halb olla, aga toidu maitse on nii hea, et muudkui süüakse end üle.

Lapsed nii ei käitu

Nemad kaifivad maitseid teistmoodi: pisikesed ampsud. Süüakse kõht täis ja kui kõht on täis, siis jääbki see maailma maitsvaim toit taldrikule järgi. Aga täiskasvanud pigistavad endale enamasti kõik sisse. Ka lastes toimub selline käitumise muutus mingil hetkel. Hakatakse sööma rohkem kui tervislik ja lõpuks on ka nemad ülekaalulised. Täiskasvanute puhul on aru saada, miks nad nii käituvad. Ka mind on lapsest saati sunnitud taldrikut tühjaks sööma. Mul ei olnud kunagi lubatud toitu järgi jätta hoolimata sellest, et ma ei saanud ise oma portsu valida. Mulle tõsteti ette ja sunniti sööma. Kui mu laps jätab toiduportsu poolikuks, siis nii ongi. Panen selle külmkappi ja saan vajadusel hiljem soojaks lasta. Ma ei sunni teda sööma ja ma pigem tõstab talle vähem korraga ette, sest ta oskab ilusasti juurde küsida.

Hiljuti lugesin artiklit sellest, kuidas meie praegune poelettidel leiduv küllus just meile kui nuhtlus kaelas on, sest valikut on nii palju, et tehakse valesid valikuid. Sellest tulenevalt on inimesed haigemad. Me tapame iseendid toiduga. Ma ei räägi nüüd seda, et kõik peaksid minema tagasi minevikku ja ise enda köôgiviljad kasvatama ja veel vähem kukun ma mingeid ökosmöko asju promoma. Lihtsalt vaadake, kuidas söövad te lapsed. Mitte need poolpuberteetikud, vaid need pisikesed kuni kolmesed, kes ei ole veel nii untsu keeratud. Nad ei söö koos kartulit ja liha. Selline koosluse söömine on neile õpetatud. Laps sööb korraga vaid kartulit või liha. Kunagi ammu kui me olime maarahvas ja pidime pikki perioode õues tööd rügama, siis oli see toitumine ok, aga nüüd kui enamus tööst toimub tubastes tingimustes, siis on see pigem endale karuteene tegemine.

Laps sööb kõike

Lisaks pean lugema end vist üheks neist lapsevanematest, kes on „õnnega“ koos, sest nende laps sööb kõike. Piiga on vahel proovinud sutsukese pirtsutada, aga meil on kümne ampsu reegel: kui 10 ampsu hiljem laps ütleb, et talle ei maitse, siis on asi otsustatud. Mitte kordagi ei pääse ta sellest, et lihtsalt viskab silda ja jaurab toidu peale kui ei ole proovinud. Eks ta proovis mingi aeg lollitada ja pirtsutada, aga siis viisin selle reegli sisse. Lisaks tähendab kümme ampsu seda, et enamasti on nende ampsude lõpuks jonn üle läinud ning ülejäänud ports pannakse nahka nina krimpsutamata.

Ma reaalselt ei kujuta ette kui suur vaev ja mure see olla võib kui laps ei söö. Mure seetõttu, et ka need lapsed käivad ju lasteaias ja eks iga ema süda valutab, kas laps kannatab tühja kõhtu või mitte. Eks ma vahel küsin ka lapse käest, mida ta süüa soovib. Enamasti on tegemist mõttetu küsimusega, sest 99% kordadest on vastuseks pannkoogid, aga vahel arva soovib ta muna või makarone. Sööb palju sööb ja kui ei mahu, siis ei mahu. Sundida sööma ei tohi. Eks ma saan aru, et selline asi nagu sööma sundimine ja toidu sisse ahmimine on ilmselt seotud nõukogude teemaga. Ema on mulle rääkinud, kuidas ta kord pidi banaani saamiseks seisma tunde järjekorras. Aasta oli siis 1987.

­Minu nimi on Triin (32): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (32) ja Piiga (3a).