Igatahes, kui ma siis aasta ja kolmekuuse kõrvalt tööle naasesin, jagasime Mehega kohe ära, kes kodus on ja kes tööl, et laps ei peaks minema lastehoidu nii noorelt. Oligi niiviisi, et see päev, kus üks pool oli kodus lapsega, siis hoolitses ta kodu ja lapse eest. Ei tulnud kohe alguseski kõne alla nii, et ma peale pikka tööpäeva hakkan veel süüa tegema ja koristama. Mees nägi ju ise ka, et tegelikult lapsega kodus olles saab ta seda kõike teha ja lapsega olemine ei tähenda, et kannad teda 24/7 kätel. Seega siis hiljem, kui laps läks lasteaeda ja mõlemad hakkasime täiskohaga tööl olema, jagasime ära ka kodused ülesanded. Tema tegi süüa või koristas või siis mina, aga korda-mööda. Laps ja kodu ja see suhe on meie mõlema pingutus. Isegi haiguslehel olemised said omavahel ära jagatud, sest minu töö ja sissetulek ei ole mitte vähem väärt panus perre kui tema oma. Kui olin esimesel haiguslehel, siis sain 9€ päeva kohta, mis tähendas siis päris korralikku kadu. Seega, kui võimalik oli, siis oli minu esimesel tööaastal tema lapsega haiguslehel, et natukene ka hüvitist saaks.

Nüüd on jah asjad omadega rohkem nihkes, kuna Mees läks tööle niiviisi, et on kodus iga kuu vaid kaks nädalat ning sel ajal kui teda pole, on loomulikult koormus minul palju suurem. Tema kodus olemise ajal on jälle niiviisi, et tema teeb süüa ja hoolitseb kodu eest ning toob lapse lasteaiast või teevad koos puhkepäevi, kui võimalik on. Mitte alati ei saa neid teha, sest kui ta ka on füüsiliselt meie kodulinnas, teeb ta sageli mõnd muud tööotsa.

Seega, kõik emad, kes te siis istute selle supi sees, kus tunnete end ülekoormatuna ning peate rassima mitmel rindel: rääkige oma kalli mehega. Üldjuhul ongi asi vaid selle taga kinni, aga kui rääkida avameelselt kõikidest aspektidest või leppida kokku, et mees võtab enda kanda näiteks hommikused viimised või õhtused toomised, aitab söögi tegemisega või kasvõi laob pärast nõudepesumasinasse need nõud, siis see on suur saavutus võrreldes sellega, et ema neid kõiki asju üksi teeb. Eks mehed on mugavad ja siis tulebki neid sealt mugavustsoonist välja raputada.

Kui loodad, et mees kord märkab ja hakkab ise tegutsema, siis ilmselt suredki selle koorma all, mille endale võtnud oled.

Minu nimi on Triin (33): olen ema, abikaasa ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (33) ja Piiga (4a).

Jaga
Kommentaarid