Foto: Pexels
Alljärgnevas blogis ninnu-nännu juttu ei tule. Tuleb puhast seksijuttu. Ega ilma seksita ei olekski minu pereblogi olemas. Enamusel juhtudel on just seksil oluline roll ka pere loomisel.

Sõitsin mina eelmisel laupäeval ühte ägedat laste sünnipäeva korraldama. Muideks need, kes veel ei tea, siis korraldan seiklusrohkeid lastesünnareid, mis on värskendavaks alternatiiviks tolmuste mängutubade omadele. Samal ajal kuulasin raadiost arutelu inimeste juhtumistest naabritega ja kuidas käib kõva võrdlemine. Ma olen eluaeg olnud selline paras tolerast ehk saan kõigiga päris normaalselt läbi. Nõnda on mul ka naabritega olnud alati head suhted. Kuid see naabrist parem moment tõmbas minu mälust esile ühe vana loo. Ega ma pole tegelikult ennast kellegagi viitsinud võrrelda või kadestada. Kui kellelgi läheb paremini, kui minul, siis tunnen tema üle head meelt ja võtan seda kui inspiratsiooni. Kuid selle loo puhul unustasin ma oma väärtushinnangud kus seda ja teist.

Nii oma 15 aastat tagasi elasin ma Õismäel viiekordses majas, nunnus esimese korruse ühetoalises korteris. Need, kes nõukaajal ehitatud kortermajades elanud, teavad väga kenasti, kui hästi seinad läbi kostuvad. Oled üsna kursis, mis on kaks korrust kõrgemal elava memme lemmikseebikas või kui naabripoiss koolist kahega koju saabus. Ma ise arvan, et need seinad ehitati sellisena julgeoleku pärast. Nõnda oli väga hea naabrit nuhkida. Kui tehti midagi riigikorra vastast, kuulati Ameerika häält või peeti jõule, said kohe võimudele ära kituda. Ei olnud ka see minu maja oma läbikostvuse poolest teistest erinev.

Ma tolleaegseid naabreid väga hästi ei mäleta. Mida suurem maja, seda vähem sa naabritega tegelikult kokku puutud. Kuid minu kõrval elas muhe venekeelne kassimammi.

Tal noka vahelt hoomas alati kerge napsi lõhn ja ilmselt sellest tulenevalt oli ta alati megaheas tujus. Üsna tihti piilus ta ukse vahelt, kui ma koju tulin ja rääkis pikad jutud maha. Mina muideks sõnagi vene keelt ei osanud, aga see polnud vast olulinegi. Veel teadsin ma enda kohal elavat paarikest. Sellised värskelt kolmekümnesed. Nendest nüüd juttu tulebki.

Kadedakstegev maraton, mis ei lähe meelest

Ühel toredal õhtul hakkas trall pihta. Kell oli kuskil poole kaheteistkümne kanti, kui otsustasin, et enam ei jaksa telekat vahtida. Paras aeg põhku pugeda. Panin teleka kinni, sättisin pea mõnusalt padjale ja tõmbasin sooja teki ninani. Tundsin, kuidas mõnus unerammestus läbi hämara vaikse toa ligi hiilib... Kui järsku hakkas möll ülemisel korrusel pihta! Ilma igasuguse hoiatuseta algas hirmus voodi vedrude nagin. Tänini on kõrvus see vigi-vigi-vigi-vigii... Sellel viginal polnud mingist tagasihoidlikust eestlastele kohasest lembeseksist haisugi. Käis sõna otseses mõttes räme raiumine.

Mul uni laksust sellise möllu peale läinud. Suure tõenäosusega oli see läinud kõigil meie trepikoja inimestel. Mõtlesin, et OK, pole hullu, sellise tempoga see triangel väga kaua kesta ei saa. Kordasin sama mantrat endale veerand tundi. Ja peale seda veel veerand tundi. Kui see halastamatu tõusvas tempos trall oli kestnud juba kolmveerand tundi, kaalusin tõsiselt vannituppa oma teki ja padjaga kolida.

Olin juba tekk näpus vannitoa poole teel, kui käis kolm kõvemat raksakat ja sama järsku nagu kõik oli alanud, see ka lõppes. Saabus vaikus nagu poleks just 45 minutit järjest üritatud roostes auto ust järjekindlalt kinni virutada. Ainult laes kiikuv lamp andis märku, et just oli toimunud üks tõsiseltvõetav seksimaraton. Mul oli loomulikult õige unetsükkel mööda läinud ja nüüd ei saanud kuidagi und. Lõpuks mingi kolme ajal sain ikka sõba silmale.

Järgmisel õhtul oli mul see eelmise päeva jant meelest läinud, kuni saabus magamamineku aeg ja kõik kordus. Üleval korrusel käis siuke karm andmine, et mul tekkis tõsine hirm, kas sellest kõik osapooled üldse eluga pääsevad. Ega lõppenud see etteaste varem, kui eelmine. Ja nõnda kõik järgnevad neli päeva. Siis saabus nädalavahetus, ma põgenesin vanemate poole Kurtnasse, et ennast lihtsalt välja magada.

Kui muidu mul naabrite kohta midagi öelda polnud, siis see värk ajas mind ikka tõsiselt närvi. Magamatus oli üks asi. Hullem lugu oli selle paganama naabrist parema kadedusega. Minu seksielu noore inimese kohta oli sellel perioodil üsna kesises seisus. Ja vot see paganama naabrimehe ülevoolav eputamine oma pea tunniajaste etteastetega ajas sees kadeduse ussi hirmsat moodi purema.

Järgmisel nädalal ei tehtud repertuaaris mingeid muudatusi. Etenduse algusaeg ja kestvus olid enam vähem samad. Ilmselt oli nädalavahetusel mingeid ajalisi nihkeid, aga nagu mainisin, siis selleks ajaks olin ära põgenenud. Nädala lõpuks olin tegelikult tasapisi isegi harjuma hakanud selle õhtuse rituaaliga. Kummaline, kui kiiresti inimene kohaneda suudab. Minu kadedus hakkas ka vaikselt lahtuma. Pigem piinas mind mõte, et mis kuramuse firma voodi neil on, mis sellist suruõhuhaamerdamist sellisel hulgal välja kannatab. Kui ostaks endale sellise voodi, kestaks see mitu põlve. Loomulikult juhul, kui selle peal vähe lembelisemat seksi harrastataks. Nädala lõpuks olin olukorraga leppinud ja sain isegi juba uinuda selle ohjeldamatu vigina saatel. Ainuke asi, mis võis und veidike häirida, oli laes kõikuv lamp. Kartsin, et see lihtsalt käib üks hetk kolinaga alla.

Ulatan naabritele lahke abikäe

Saabus uus nädalavahetus. Ma ostustasin, et targem on siiski sõpradele külla minna, saab ehk kvaliteetsema une. Venitasin oma külastust võimalikult pikaks ehk esmaspäeval läksin otse külast tööle. Õhtul, kui koju jõudsin, nägin trepikojas ei kedagi muud, kui ülemise korruse naabrimeest, kes parajasti suundus prügi välja viima. Ma ei suutnud ennast tagasi hoida. Ütlesin talle, et ta sekundiks ootaks. Tormasin tuppa ja haarasin sealt universaalõli purgi WD40.

Pistsin selle talle pihku. Mehe nägu oli rohkem, kui segaduses. Patsutasin õlale ja rääkisin nagu mees mehele: "Kuradi kõva vana oled! See õli on su voodi vedrude jaoks. Kaks nädalat iga jumala õhtu järjest sellise tambiga panna on imetlusväärne! Paraku saavad ülejäänud naabrid sellest vägiteost ka osa. Ehk törts õli teeb asja vähe vaiksemaks." Nägin, kuidas mehel nägu punaseks tõmbus, samal ajal silmad läksid aina rohkem punni. Ma järeldasin sellest, et tegemist on sellise suts delikaatsema teemaga, mida puudutasin ja nüüd valmistasin inimesele piinlikust. Mul hakkas endal jube kahju, et sedasi keset trepikoda olin peale lennanud. Kuid oi, kui rängalt ma eksisin oma järeldustega. Piinlikkusest polnud selles näos haisugi! Vana sisistas läbi huulte: "Kuradi eit, nüüd ta alles saab! Ma olin kaks nädalat Soomes tööl!".

See lause lõpetas meie põgusa vestluse. Nägin, kuidas õnnetu WD40 plekist purk ta käes mõlki suruti. Prügikott teises käes kukkus sinnasamasse maha ning vana sammus konkreetsel sammul üles korteri poole tagasi. See jutuajamine, mis sealt nüüd kostma hakkas, ei puududanud enam ainult meie trepikoda. Usun, et isegi üle tee asuva K-Rauta poe kliendid jäid suud ammuli kuulama, mis kõuekõmmin see keset talve nüüd pihta hakkas. Mul tekkis millegipärast koju minemise asemel kange soov naabrimeest selle pooleli jäänud prügi välja viimisega aidata. Viisin maha kukkunud prügikoti ära ja tegin sellise paaritunnise jalutuskäigu Õismäe vahel. Nii sellel õhtul kui ka järgmistel ülemise korruse voodi viginat enam kuulda polnud. Ei teagi, kas oli kasu sellest universaalõlist või vahetati voodi välja. Kallist ülemise korruse naabrinaist nägin järgmine päev kohvrikesega trepist alla jalutamas.

Sellest ajast peale pole mina enam naabrite peale kadedust tundnud

Meil kõigil on omad jamad, millega tegeleda. See, et naabrimehel on parem auto või uhkem muruniiduk ei tähenda, et tal kõik 100% korras oleks. Võibolla on tal ilge jama oma lapsega, kes eliitkooli käitumise pärast sisse ei saanud või põeb ta pidevalt, et keegi lööb ta naise üle või on tal firmal uut rahalist süsti vaja. Samal ajal, kui sinul on maailma kõige armastavam naine, mis sest, et ei ole Miss Universium. Su lapsel on koolis viimase peal hinded ja käitumine eeskujulik, mis sest, et pole eliitkool. Sa teed tööd, kus raha tuleb staabilselt, niiet saad aastas korra või kaks isegi reisil käia. Tema kadestab hoopis sinu elu. Istub oma uhke muruniiduki seljas, passib üle aia ja mõtleb, et paganama hea lihtne elu, oleks mul ka nii chill. Ma loodan, et nõustud minuga, kui väidan, et kadestamine on suhteliselt mõttetu energia raiskamine. Parem suuna see energia sellele, kuidas oma elu mõnusamaks saaks. Kui sulle tõesti naabrite parem elujärg korda läheb, siis tunne selle üle rõõmu ja saa hoopis inspiratsiooni, et enda ellu ka need asjad kutsuda!

Ole ikka kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi.