Foto: Erakogu
Müstiline, millistes oludes on vanemad võimelised end enam-vähem välja puhkama! Inimene ikka harjub kõigega. Vist?

Kutt tuli pea poolteist aastat poole öö pealt meie voodisse magama, kuni tegime läbi suure projekti, et teda oma voodisse magama harjutada — hirmuga, et muidu peame varsti neljakesi ühes voodis olema ning see ei tõotanud kõige meeldivam olla. Kolisime ise Härraga vaheldumisi Kuti tuppa ja saimegi lapse rõõmsalt enda voodisse enne, kui beebi majja tuli. Kõik tundus justkui sujuvat.

Nagu arvata oli, siis ega Tirts selles osas palju vennast erine. Ikka ka sünnist saati pooled ööd meie vahel, lugematuid kordi süües. Kui mingi aeg ma püüdsin iga imetamise järel nii palju adekvaatsust säilitada, et ta võrekasse tagasi panna ja ta leppis seal ka päris hästi, siis juba mitu kuud ma isegi ei ürita enam — umbes pärast kolmandat toitmist jään imetades ise magama ja mõtlen, et küll seegi periood varsti möödub.

Nüüd viimastel nädalatel aga on otsustanud Kutt, et kui ühel lapsel on lubatud vanemate juures olla, siis on ju absoluutselt ebaaus, et tema peab hommikuni oma voodis magama! Kella nelja ajal öösel võtab vapralt jalakesed alla ja tatsab meie juurde, leiab vaba nurga (või lükkab Tirtsu veits eemale), paneb, matsti! külje maha ja uinub. Algul läksime Härraga kumbki siis ikka laps käekõrval tema tuppa tagasi, aga viimased ööd ei viitsi seda keegi enam teha — endal ka natuke südametunnistus valutab, et kuidas me siis ühele lubame ja teisele mitte. Eriti, kui ta nii armas ja sihikindel öökõndija on. Tõmbume aga ise voodiääre poole, mahutame mõlemad lapsed kuidagi ära ja magame mingitmoodi hommikuni, üks jalg üle ääre. On sedagi ette tulnud, et keegi sootuks maha kukub. Päris kitsas on.

Ega muidu polekski nagu lugugi — eks nad on ju armsad ka, nohisevad seal mõnusasti. Aga meil ei ole päris king size voodi ja Kutt on kõike muud, kui rahumeelne magaja. Tal on ikka vaja risti-rästi olla ja iga natukese aja järel üle seitsmekuuse Tirtsu viskuda. Väga talle ei meeldi, kui Tirts rinna otsas on, tahab ise kaissu. Me siis Härraga üritame kuidagi ära majandada, et keegi päris viga ei saaks, aga lõppeb asi tavaliselt sellega, et kõigil on umbes pool seitse äratus, sest enam selles segasummasuvilas und venitada ei kannata. Oleme proovinud ka varianti, kus lapsed ja täiskasvanud on vaheldumisi, aga see tõi kaasa Kuti mahakukkumise ja ei saa öelda, et ta sellegi üle väga rõõmus oleks olnud, rohkem pole seda üritanud.

Viimane kord, kui ma siin blogis naljaga küsisin, kas nutta või naerda tunniste seikluste üle lasteaiast koju, sain suure pahameelelaviini, et ma halb ema ei suuda oma lapse rõõmuks tunnikest emaga õuesoleku aega anda. Seega selle asemel, et täna küsida, kuidas kõiksemees omadesse vooditesse tagasi saada, küsin — kas kahe ja poole meetriseid voodeid ka müüakse kuskil?