Foto: Pexels
"Ükskõik, mida teised arvavad," ütles Sohni mulle, kui olin talle järjekordselt kurnud, et oleme teiste arvates oma lapse siiski suutnud selle lühikese ajaga pe**e keerata. Tõesti tekkis selline tunne, et kui on võistlused läbikukkunud lastevanematele, siis oleme üsna lähedal kvalifikatsiooni läbimisele. Teate ka miks?

Sest meie kahekuune noorhärra ei oska ISESEISVALT voodisse magama jääda. Uskuge mind, oleme mitu dramaatilist ahhetust saanud Fredi magamajäämise teemal. Praegu seda kirja pannes tundub põhjus halekoomilisena ja pigem pseudoprobleemina.

Mis ma oskan kosta. Me tõesti lootsime, et saame selle magaja lapse, kes kustub ära sõrmenipsu peale ükskõik kuhu ja millises asendis. Aina enam mulle tundub, et olen ema, kes ei taipa teda õigel ajal magama panna ja avastan seda tihti teha alles siis, kui poiss on üleväsinud. Hea küll, ta magab väga hea meelega tissi otsas, kõhukotis, vankris, autos või süles. Mis seal salata, enamuse ajast ta jääb sülle kõige paremini magama. Me oleme proovinud, et nii kui ta päeval kõhukotti või sülle magama jääb, kupatame ta kohe oma voodisse. Paneme valge müragi taustaks kohisema.
Ja siis... nii kui kogu ta keha madratsit puutub on ta kõpsti kohe üleval, pärani silmi vaatab meile otsa ja suu on naerul justkui tahaks meile öelda, et haaa tegin teile tünga kallis emme ja issi, sest magamine on nõrkadele. Teda uuesti magama saada on pea võimatu ja nii saame tulemustesse kirja panna järjekordse 10-15 minutilise miniuinaku.

Kus magab kahekuune laps?


Minu jaoks polegi maailma lõpp hetkel see, et ta näiteks sülle magama jääb. Pigem on pinnuks silmas see, et ta voodis korraliku und edasi ei tee, et minagi saaksin temaga koos puhata ja vahel end jälle inimesena tunda. Vot see on ainus asi, mis mind häirib selle kõige juures. See-eest oleme täheldanud, et reedeti ja laupäeviti on meil laps nagu ära vahetatud, sest ta muud ei tee kui põõnab ja jääb ise diivanile või mängumatile magama. Pole probleemi. Kas asi on selles, et Sohni on kodus? Mina olen siis puhanum ja rahulikum? Ise arvan, et kõikide asjade kompott.
Vahel mõtlen, et nii kui me ta päeval voodisse paneme, siis madratsi seest ilmuvad välja mingisugused nähtamatud kratid, et meie laps kohe üles ajada. Ükspäev juba mõtlesin välja minna haralist oksa otsima ja selle abiga vaadata, kas voodi on mingi veesoone peale sattunud. Kuid selles ometigi asi ei saa olla, sest Fredi magab öösiti oma voodis. Hehee, millegagi oleme ikka hakkama saanud, ise ka imestame.

Tihti peale tissitamist ja mähkmete vahetust ärkab Fredi siiski öösel üles. Esiteks peame ta enne voodissepanekut kinni mähkima, sest käed liiguvad tal nagu propellerid ja vahel tekib hirm, et äkki läheb veel lendu. Nende kätega suudab ta ennast 100 korda üles ajada. Ainult teki sisse mähkimisest ei piisa, sest ühtlasi peab teda otsa eest paitama või käe põsele panema. Minu meelest on see lähedusevajadus, sest vaevalt, et tal on mingisugune käe fetiš vahepeal tekkinud.
Nii mõnegi arvates on Fredi juba suur laps ja viimane aeg on unekooli hakata tegema. Ma olen seda unekooli katsetanud, mis jäi katki, sest Fredit kimbutasid gaasid just siis, kui Sohni oli tööl ja mina sain heal juhul neli tundi ööpäevas magada. Lasta lapsel lisaks gaasidele veel voodis nutta tihkuda oli minu jaoks liiast, sest olin niigi üleväsimuse tõttu nagu viitsütikuga pomm, valmis igal hetkel plahvatama.

Mille järgi arvatakse, et kahekuune laps on suur?


Sellest ma aru ei saa. Teda võib täie õigusega nimetada väikeseks lapseks, keda võib veel süles hoida, kussutada, nunnutada, kallistada, musitada, paitada, anda nii palju oma lähedust kui vähegi võimalik, sest meie olemegi tema turvatunne, tema maailm. Just lugesin, et alles 1,5 aasta vanust last saab ära hellitada, enne seda on võimalik kõike ümber õpetada. Mulle aina enam tundub, et nii kui laps sünnib, peab teda enda küljest võimalikult kiiresti lahti rebima, jumala eest äkki jääb su jala otsa eluks ajaks järgi lohisema.
Kusjuures olin isegi sellel arvamusel enne kui Fredi sündis ja suuresti seetõttu, et osa ühiskonnast ja paljud minu lähedased pidasid seda õigeks, kuid nüüd saan aru, et kõik pole must ja valge. Lapse sündides muutusid minu senised tõekspidamised lapse kasvatuse osas ja need muutuvad ajas kindlasti veelgi. Pealegi lapsed pole kõik ühe vitsaga löödud.
Muidugi me võtame kätte ja hakkame teda ühel hetkel harjutama voodisse ise magama jääma ja ma saan aru, et kuna olen nädala sees lapsega üksi, siis minu vaimse tervise nimel peamegi seda tegema. Teine pool minust aga kisendab, et võta rahulikult ja anna oma lapsele nii palju lähedust kui ta vähegi vajab ning aina enam meile tundub, et ta on just selline laps, kes vajab seda rohkem. Iga asi omal ajal. Voodi ei jookse eest ära, aga lapsele pühendatud aeg on kordades olulisem. Kuid ükskõik kui hästi sa proovid oma last kasvatada, leidub ikka neid, kes arvavad, et teed siiski kõike valesti. Me polegi mingisugused täiuslikud inimesed, ammugi lapsevanemad ja selliseid polegi olemas. Pagan see on meie laps, meie perekond, meie valikud, meie teame, mis on meie lapsele parim, meie ütleme kuna on õige aeg.

Ta on juba kahekuune! Kuhu see aeg küll nii kiiresti lendab? Vahel on tunne, et varsti tal on juba häälemurre, puberteediiga ja esimene armumine ning meie tahame veel nautida tema beebilõhna oma ninas. Tunda, et vaid meie oskame tema kõige sombusema tuju taas päikseliseks ja helgeks muuta. Tunda, et sa oled kellegi jaoks asendamatu, niivõrd vajalik ja niivõrd oluline on midagi võimast. Kui me näeme, et ta tõesti vajab meie lähedust, siis on patt mitte seda pakkuda.