Foto: Erakogu
Ma olen tohutu lasteriiete fänn. Ma kulutan ilmselgelt liiga palju oma laste riietele. Mulle meeldib neile ilusatele olevustele stilisti eest olla - kuhugi minnes sätin Kuti ja Tirtsu alati omavahel klappima. See ei tähenda, et nad peavad täitsa ühesugused olema (kuigi tuleb ka seda ette), aga nad sobituvad.

Pean oma beebiriiete maitset päris heaks. Kutt on sünnist saati üpris stiilne poiss olnud. Mulle on isegi meeldinud just tema riietamine rohkem, kui ta õdede oma, kuna poisse on kuidagi lihtsam moekana hoida — tüdrukute sitsid ja satsid kipuvad ikka käest ära minema ja raskem on sobitada. Kutiga aga oli algusest peale asi kuidagi loomulik. Armastasin pigem monokroomseid kangaid, millele oli hea väikest kiiksu lisada. Kõige rohkem küsitavusi tekitasid minus igasugu loomad. Miks peaks keegi oma lapsele saba ja kõrvad külge panema? Maitsetumat asja ju annab leida.

Ja siis sai Kutt kaks. Ja hakkas armastama loomi. Kõiki loomi! Esialgu tulid koju loomaprintidega ööriided. Oh seda rõõmu!!! Igal õhtul riideid vahetades võisime kümme minutit pidžaama pealt loomi kokku lugeda — ahv, lõvi, krokodill… Krokodill on kõige lemmikum! See rõõm, mis sellest tuli, oli nii siiras, et ma vaimustusin igal korral tema vaimustusest. Muidugi hakkas sellest loomariideid aina lisanduma. Esialgu tagasihoidlikuma värviga elevandi kontuurid t-särgil, üksik lõvipilt dressikal, kahevärviline krokodillisärk. Laps hakkas silmnähtavalt neid paari riideeset teistele eelistama. Enam ei olnud oluline, kui jogurtiplekk oli krokodillisärgil, seda seljast võtta oli puhas patt ja lõppes nutuga. Ainus lahendus oli loomapilte juurde osta. Lõvid, elevandid, haikalad, koerad, kassid, pandakarud vahetasid välja kõik ühevärvilised t-särgid. Peagi lisandusid püksidki. Kuu eest ostsin oma elu esimese krokodillikombe ja talvekombekalgi on peas pandakõrvad. Ja see teeb teda nii õnnelikuks! Nüüd ma tean, miks inimesed seda teevad. Ostavad lastele loomakõrvu ja -sabasid.

Kogu mu monokroomsus on ajalugu. Kutt kepsutab ringi kui väike rõõmus loomalaps — kord panda, kord krokodill. Jalas vilkuvad jalanõud.

Ei tea, kas see normaliseerub veel kunagi, või on see stiilitunnetus nüüd igaveseks minetatud?