Foto: Unsplash
See, mis sellest kõnest välja koorus, tundub nagu mingi hale klišee. Nimelt helistas mulle üks naine, kes tegi mulle selgeks, et minu abikaasa on temaga suhtes.

Õigem oleks siis öelda, et oli suhtes, sest selleks hetkeks oli neil see suhe otsa saanud.

Ma pole siiani teada saanud, kuidas see kõik alguse sai, aga alguse see asi mingil moel ju saama pidi. Huvitav minu jaoks oli aga see, et tegemist oli omamoodi ajaloolise hetkega, sest ma poleks kunagi uskunud, et pean oma abikaasa armukest lohutama. Nimelt oli teine jube õnnetu, kuna tema siiski väga armastavat minu abikaasat ja mina siis olevat kogu õnne ära rikkunud.

Ta suhte alguses ei teadnud, et mu mees abielus on, aga see selgus üsna peagi. Küsimuse peale, miks abielu lahutatud pole, olevat mu mees vastanud, et lapse pärast.

Nimelt olevat me suhe juba ammu karile jooksnud ning tema püsib minu juures vaid lapse tõttu. Lisaks elavat me ammu juba erinevates tubades ning peaaegu üldse ei suhtlevatki teineteisega. Neid detaile minu kohta tuli nagu Vändrast saelaudu ning mitte üks asi ei vastanud tõele.

Too naine isegi rääkis, et ta oli teadlik mu rasedusest ning selle ulatus pidi ometigi andma talle ju mingi vihje, et tegelikult suhe pole ammu karile jooksnud nagu talle väidetud oli. Ka oma abikaasa käest ei ole ma saanud korralikke vastuseid!

Praegusel hetkel on hea asja rahulikult analüüsida. Esimestel minutitel valdasid mind segased emotsioonid: olin nõus kohe lahutuse sisse andma ja ta välja viskama. Arvasin end kohe jäävat kahe lapsega üksikemaks. Seda tegin talle ka teatavaks, lahutuse jaoks ei ole vaja muud teha, kui lihtsalt öelda.

Mees aga vandus jumalakeeli, et see suhe kestis vaid üürikest aega ning tegemist oli vaid ühekordse põnevuse otsimisega ning tegelikult polnud tal kunagi plaanis, et asi nii kaugele läheks. Palus, et ma annaks talle võimaluse, sest ta tahab elada koos minu ja lastega. Ma ilmselgelt ei ole suuteline siia kirja panema neid emotsioone, mida olen viimastel nädalatel tundnud. See abielu, mis on kestnud nii palju aastaid ja kuhu on konsensuslikult planeeritud kaks last, on järsku otsas. See inimene, keda pidasin oma parimaks sõbraks, on mind reetnud ja alandanud viisil, mida ma ei suuda mõista. Minu jaoks on üldse mõistatuslik, kuidas inimene, kes vabatahtlikult on teinud mulle abieluettepaneku, kes abiellus omal soovil ning valis seeläbi monogaamse suhte, on nüüd sellele kõigele selja pööranud? Kas ma olen tõesti siis nii naiivne, et arvasin meid olevat teineteisele pühendunud?

Ilmselt nüüd on see koht, kus enamus kipub hukka mõistma. Me oleme siiani koos. Ma ei visanudki teda välja ja tema ei kolinud kusagile.

Proovime teineteisega suhelda, aga tegemist on väga vaevalise protsessiga. Kui varem saime kõigest räägitud, siis nüüd ei tea enam, kuidas alustada juttu ja kogu vestlus üldse on päris kohmetu. Me oleme nagu kaks inimest, kes elavad koos ja kasvatavad last, aga oleme jäänud võõraks. Lähedust pole, usaldust pole ja suhtlust ka pole.

Samas ei ole mõtet ka kiirustada abielu lahutama, kuna ma tahan saada asju selgeks ja vähemalt proovida seda abielu jätkata ja mitte laste tõttu, vaid sellepärast, et ma siiski tunnen, et ta on tegelikult minu jaoks see õige inimene, kellega soovin vananeda. Eks suhtlust aitab võib-olla parandada paariteraapia.

Lahku saab ju alati minna.