Unsplash
Nüüd, kus kraadiklaas päevasel ajal üle kümne soojakraadi näitab, tundub laste toas hoidmine nagu kuritegevus. Koguaeg on selline tunne, et oh, mida ma siin toas passin ja lapsi piinan — nad nii väga tahaksid hoopis väljas ju olla! Ise muidugi ka... aga tegelikkus on ikka see, et linnas elades käid päevas korra-kaks mänguväljakutiirul ja ülejäänud aja toimetad toas. Ja süüdistad end.

Sellepärast ongi tore, kui on koht, kuhu soojal perioodil kasvõi aeg-ajalt lastega linnast pageda. Meil on selleks tarbeks suvila Tallinnast kolmetunnise autosõidu kaugusel. Tavaliselt lähemegi sinna eelkõige selleks, et lapsed lahti lasta — suur õu ja palju jooksmist. Linnainimesena võib endale vahel tunduda, et pole kevadisel ajal seal veel suurt midagi teha (marjad pole valmis, päikest on vara võtta jne), aga rõõmsaid seiklushimulisi jõnglasi õuel jooksmas ja avastamas vaadates saab kiirelt selgeks, et ega rohkemat polegi vaja. Ise võib vahel ka mitte midagi teha ja lihtsalt olla. Maal suhtume tavaliselt laste mängu täpselt sellise reegliga, et nii kaua, kui see neile ohtlik pole, on kõik lubatud. Las kaevuvad end üleni porisse, las söövad mudaste kätega, las otsivad vihmaussikesi ning las pistavad porgandi otse põllult hambusse. Olen ise üdini linnainimene ja sageli paneb suvilas Kuti vaatamine mul judinad üle selja jooksma, aga siis sunnin end taas rahulikuks — las naudib! Maal ei ole iga mahakukkunud õun heitgaasidest mürgitatud ja puuoks pole kodutu onu pissine. Las siis limpsivad neid oksi ja hammustavad õuna otse murult.

Ja maal on mida rohkem lapsi, seda lõbusam. Tavaliselt sätime sinna mineku Härra õe perega kokku — ka neil on väiksed lapsed. Nende suurem tüdruk on meie Kutist umbes sama palju vanem, kui Kutt meie Tirtsust. Vaatan neid vahel mängimas — juba vaikselt tegutsevad ühes. Nende tüdruk ees ja meie Kutt järel. Või vahel ka vastupidi. Veel päris kambas Kutt ei oska mängida, aga seltskonda otsib küll, püüab samu asju teha, jäljendada. Täna näiteks mängisid kahekesi kastekannu, vee ja poriga oma tund aega — pärast mõlemad pealaest jalatallani nagu mudakollid, aga üdini rõõmsad! Siis mõtlen, et tegelikult saab meil päris tore olema, kui meie peres kaks samasugust varsti koos tegutsemas on. Võtan nad käekõrvale — üks ühe ja teine teise käe otsa — ja astume vapralt kiikuma. Praegu veel on üks natuke võõram ja teine oma, aga peagi on mul endal samasugused. Kisuvad mind kätest ja nõuavad kiigele hoogu. On, mida oodata!