Maria blogi: ma arvan, et beebide toidutupirtsakusest rääkivad lood on emade leiutatud nende endi mitteviitsimise tõttu

"Kuigi võib öelda, et olen kogenud ema ehk mul on kaks last, siis tunnen end täieliku algajana.
Nimelt on lähenemas aeg, mil tuleb beebile maitseid tutvustama hakata. Hetkel on ta veel neljakuune, aga pole kiviviske kaugusel enam see aeg midagi. Esimese lapsega läks kuidagi valutult ja kergelt," räägib Maria oma seekordses blogis.

Teadsin vaid, et ma tahan need püreed ise valmis nikerdada ja seda ma tegingi. Laps võttis selle kohe omaks ja väga kiirelt asendus üks piima-toidukord püreega. Aastasena oli ta pea täielikult tavatoidul ja vahetult enne lasteaeda minekut sõi sama toitu, mis meiegi.

Seekord on aga hoopis teine maailm justkui avanenud- kas alustada püreega või hoopis näputoiduga? Soovitatakse mõlemat- pakkuda alguses püreed ja seejärel juba näputoitu. Kuid kui ka alustan näputoiduga, siis millisest toiduainest? Varem ei mäleta küll, et oleks olnud nimekirja, mis juurikaid alguses vältida ja mida võib kohe anda.

SAMA MURE? VAATA KINDLASTI KA: Mida ja millal oma beebile pakkuda?

Mäletan vaid, et esimestel kuudel sai laps maitsta naturaalseid püreesid, hiljem maitsestasin näiteks peeti juba tüümianiga. Liha röstisin ahjus ja kõik kraam sai külmutatud jääkuubikuvormides ja hiljem kokku miksitud. Lisaks leidus väga toredaid retsepte, mida sai terve perega proovida kuid mis eelkõige olid beebile suunatud. Esimese lapsega üldse kõik see söömise maailm loksus kenasti iseenesest paika: teda ei ajanud öökima tükilisemad püreed, vaid mida kuu edasi, seda suuremaid tükke sai toidu sisse jätta ja ta sõi muretult. Jah, üksi ma teda söömise ajaks ei jätnud ja ikka muretsesin kui andsin suurema killu banaani või avokaadot ette. Hiljem kui olid juba hambad tulnud, pakkusin ka toorest porgandit ja seegi sai sooja vastuvõtu.

Nüüd kuulen muudkui erinevate emade käest, kuidas lapsele üldse ei meeldi kodused püreed ja kuidas ikka väga palju raha kulub sellele, et last toita. Ka suuremad lapsed pole nõus sööma tükilisemaid püreesid ja hakkavad kohe öökima, kui kas või millimeetrine tükike pürees on.

Mind paneb imestama selline asi, sest ma ei saa aru, kas tänapäeva lapsed on kuidagi tundlikumad või on asi emmedes? Hetkel arvan küll, et nende beebide tujukused ja protestid on emade poolt beebile külge poogitud nende endi tõlgenduse ja viitsimise näol. Samas, mul viimane kogemus oli aastaid tagasi ja võib-olla tõesti kahe kuu pärast nutan siin samas, kuidas mu beebi nüüd kohutavalt vihkab kodust püreed.

Teine asi, mis mind hämmastab on see, et süüdimatult topitakse lastele väga vara püreesid sisse. Jah ma tean, et nõukaajal anti juba kahekuusele porgandimehu ja kohupiima, aga vahepeal on inimkond arenenud ja teada saanud, et beebide soolestikud pole selleks üldse valmis ja vaid arsti soovitusel võib alla kuuekuust püreedega toitma asuda. Sellest hoolimata on beebigruppides muudkui hõisked, kuidas kahekuune isukalt jäätist sõi ja neljakuune terve purgitäie püreed sisse vohmib. Kuigi info on olemas, et lehmapiimatooteid alla aastasele anda ei tasu ja tuleb seedimisel lasta areneda enne tavatoidule üle minemist, siis tehakse ikka sageli ristivastupidi. Osaliselt ma saan aru ka, sest püreest toituva lapsega on elu kergem ju: ei pea otsima imetamistuba taga kaubanduses, vaid annad pihku tuubi ja nälg ongi kustutatud. Sellest hoolimata kavatsen uurida ja tutvuda selle maailmaga veel kaks kuud, enne kui oma sügavkülmikut püreekuubikutega täitma asun.

LOE KA: Beebi ema: mässasime iga päev püreedega, see põhjustas nii mulle kui lapsele pisaraid ja vastumeelsust. Ja siis tuli üks mu elu muutvamaid ärkamisi