Foto: Pixabay
"Viimasel ajal on jube populaarseks saanud see, et käputäis vanamehi nõuab otsustusõigust naise keha üle. Tekib tahes tahtmata tunne, et oleme siirdumas tagasi keskaega, aega mil naine oli lihtsalt mehe alam, hääleõiguseta indiviid. Indiviid oli isegi liiga palju tema kohta öelda," kirjutab Maria oma seekordses blogis, mõtiskledes abordi teemadel.

Ma pole kunagi oma elus aborti teinud ja loodan, et ei pea seda ka tegema, aga välistada ei saa kunagi midagi. Küll aga tean ma naisi, kes on ja ka selliseid, kes on kõigest hoolimata lapse alles jätnud. Ma räägin neist:

Üks mu sõbranna oli pealtnäha ilusas suhtes. Mees oli väga õrn ja hooliv, elasid koos ja naine säras armastusest. Tundus, et nende elud on ideaalsed noorusest hoolimata. Mõlemad olid toona ülikoolis omadega alles kui korraga naine avastas, et ootab last. Mees seda uudist rõõmuga vastu ei võtnud. Käskis minna aborti tegema, aga naine oli sellele vastu ning proovis meest ka veenda, et laps on kingitus. Selle peale kolis mees välja kodust ning jättis naise üksi, keeldudes igasugusest edasisest kontaktist ka lapsega.

Praeguseks on see laps nii tore väike inimene. Ma tõesti imetlen ta ema selle sammu eest kuigi ma tean, millistes oludes on neil tulnud elada. Vaesuspiir silmapiiril, tuli tal hakkama saada. Kui laps haige, siis õnneks sai perelt lapse hoidmisega abi, aga poleks seda tuge olnud, oleks nad mõlemad pidanud tundma tühja kõhtu ja võib-olla isegi elukoha kaotuse üle elama ja seda kõike siin Eestis.

Praeguseks õnneks on see ema leidnud endale hea töökoha, mis võimaldas neil sellest kõigest välja tulla. Pole tegelikult mitte naljaasi kui mõelda sellele, et üksikemad on majanduslikult halvas olukorras sageli. Eriti need, kelle laste isad ei taha ega suuda alimente maksta. Rääkimata siis isaks olemisest.

Teine naine on aga tuttav, kellega sattusime veini jooma aastaid tagasi. Ta oli veidike purjakil kui pihtis, et ta on rase, aga ootab mil saab aborti tegema minna. Tema elukaaslane olevat tore inimene enamuse ajast, aga loomult hooti küllalt äkiline ning ta ei tunne ennast piisavalt kindlalt nende tuleviku ees. Ei ole teada, kas mees kord tõstab käe ta pihta ja kuhu ta siis lapsega läheks? Kogu elu oleks tal seotud selle mehega.

Minu jaoks oli see valus, kuna oli just too aeg, kus ma väga tahtsin endale beebit ja tema ei tahtnud üldse tulla. Alguses olin isegi kibestunud, aga kui aus olla, saan sellest kõigest aru.

Mu enda suhe pole ju ka mitte ideaalne ning ka minu tulevikus terendab võimalus jääda kahe lapsega üksikemaks. Ma ei kujuta ettegi, kuidas ma oma lastele head elu võimaldan vaid enda palgast. Lootma peab, et kui asi nii kaugele jõuab, siis mees on mõistlik ja toetab lapsi nii rahaliselt kui ka on ise nende jaoks kogu aeg olemas.

Kuid kindel on see, et nii väga kui ma ka ei armastaks mängida mõttega kolmandast lapsest, siis seda ma endale lubada ei saa. Mitte enne kui üldse on selge, mis tulevik toob. Hetkel oleme leppinud mehega kokku, et hakkame nõustamisel käima ja selle käigus selgub, kas hakkame looma uut ühist tulevikku või lepime kokku lahkumineku tingimustes.

Mis aga nende kahe naise eludesse puutub, siis nende keha ja nende elu ja nende otsus ning mitte ühelgi inimesel pole õigust seda otsust nende eest langetada isegi mitte poliitilise populismi valguses.