Tartumaa mehed on oma tervise nimel vägagi valmis liikuma, tarvis on leida lihtsalt sütitav säde, mis aastatega miskipärast eelkõige kõhu kanti kogunenud potentsiaali lõpuks tegudeks vallandaks. Foto: Bianca Mikovitš
Sugudevahelistes suhetes on üks fundamentaalne valdkond, milles naised reeglina peale jäävad: keskmine eluiga.

Teadlased on nüüd esitanud täiesti uue teooria selle kohta, miks naised elavad meestest keskmiselt kauem: nimelt on mehed bioloogilises mõttes mõeldud ühekordseks kasutamiseks ja pärast pruukimist kõrvaleheitmiseks, vahendab The Daily Mail.

Newcastle’i ülikooli professori Tom Kirkwoodi väljatöötatud vastuolulise teooria kohaselt on naise organism paremini arenenud jooksvateks remonttöödeks ja keharakkude elushoidmiseks.

Kirkwoodi hinnangul annab kasvav hulk tõendeid mõista, et mehed on naistest disponeeritavamad, kuna nende organisme moodustavad rakud ei ole geneetiliselt programmeeritud nii kaua vastu pidama kui naiste omad.

Paljud teadlased usuvad, et vananemisprotsessi põhjustavad tillukesed defektid. Defektide kuhjumise kiirus organismis määrab ka tempo, millega organism suudab pidevaid parandustöid teostada.

Mida rohkem rakke magab maha võimaluse end remontida, seda rohkem meie keha ajapikku mandub, kuni viimaks saabub surm.

Kirkwoodi teooria kohaselt ei tõtta meie rakud iga organismis ilmnevat pisiviga korrigeerima sellepärast, et see on meie DNA-sse sisse kirjutatud. Põhjus, miks me igavesti ei ela, peitub tõigas, et meie küttidest-korilastest esivanematelt oleks rakkude pidev uuendamine nõudnud liiga kallist lõivu — nälg oli nende jaoks vahetum oht, osutab Kirkwood.

„Loodusliku valiku surve, mis sunnib meid väikeste energiavarude toel võimalikult tõhusalt hakkama saama, on meie liigi jaoks muutnud igavesti elamise ees olulisemaks kasvamise ja sigimise,” kirjutab ta ajakirjas American Scientist.

„Geenid on organisme kohelnud lühiajaliste liiklusvahenditena, mida polnud vaja heas korras hoida kauem kui täisikka jõudmise ja paljunemiseni ja mis ei väärinud suuremat panustamist vastupidavusse tingimustes, kus õnnetu hukkumise tõenäosus oli nii suur.”

Sama teooria loogiline edasiarendus annab mõista, et naised elavad kauem, sest nende kehad on kujunenud meestega võrreldes mitmekordsemaks kasutamiseks. Näiteks on naiste rakkudel mõistlikum kõikvõimalike DNA-kahjustuste korrigeerimise nimel rohkem pingutada.

Prof Kirkwoodi väitel kehtib taoline loogika vaid paljunemise kontekstis. „Inimeste, nagu enamiku loomaliikide juures on emaslooma organismi seisukord eduka paljunemise seisukohast väga oluline,” kirjutab ta.

„Loode peab saama kasvada emaüsas ning imik saama ema rinnapiima. Seega, kui naise organism on mingite kahjustuste tõttu liiga nõrgestatud, kahaneb tema tõenäosus saada terveid järglaseid. Mehe roll paljunemisel on tema pideva hea tervisega aga palju kaudsemalt seotud.”

Varem on teadlased mõista andnud, et meeste varajasemas suremuses on süüdi neilt suuremat lõivu nõudev töö.

Kirkwood on läbi viinud uuringuid, mis näitavad, et enamiku loomaliikide emasisendid elavad isastest kauem. Samuti on uurimused näidanud, et kohiloomad elavad kauem, nagu kastraadid elavad normaalsetest meestest kauem.

„Emasloomade puhul on paljunemisedukus lahutamatult seotud organismi rikkumatusega, ning tõendid on selged kogu eluelukäigu ulatuses — meestel on naistega statistiliselt märkimisväärselt kõrgem tõenäosus suvalises vanuses surra," kommenteerib Kirkwood.

"Tundub, et see tendents on sügavalt juurdunud bioloogiasse. Loomulikult võivad erinevused elustiilis oodatavat eluiga pikendada või lühendada, aga ma olen absoluutselt veendunud, et sugude keskmise eluea erinevuseid saab põhjendada ühe fundamentaalse bioloogilise teguriga.”

Allikas:Forte

Jälgi Forte teadusuudiseid ka Twitteris!