Meie pere trenniblogi | hommikune raba ei ole sama soe kui voodi
Eelmises osas kirjutasin sellest, kuidas kolme väikelapsega bussisõit Õismäelt kesklinna korraliku trenni eest on. Seekord sukeldun Mirteli (4a) trenniseiklusesse öises rabas. Mitte just kõige tavalisem trennipäev (või siis öö), eks?
Vallatute lokkidega plikatirts lihtsalt äratab tähelepanu, isegi kui ta vaikselt nurgas istub — M.O.T.T. Nii avastasin, et olin endalegi märkamatult JAH öelnud Mirteli kaanetüdruku pildistamisele balletitrikoos — päikesetõusu ajal rabas.
Päikesetõus pidi olema kuskil kell 4.45 ja hommikune raba ei ole sama soe kui voodi. Kuna pildistamine toimus ikka päris sügaval rabas, mitte esimese männi taustal parkimisplatsil, tassisin jooksusammul veidi unist ja kohmetut last süles mööda libedat laudteed kohale ja mõtlesin, et huvitav mis saama hakkab? Ise samalajal sookolle ja rabahaldjaid tändes, et pisike Margaret oma öise söömise tavapärasest varem ära tegi ja teda sääskedele söögiks kaasa ei pidanud võtma.
Enda suureks üllatuseks toimus kohale jõudes konnast printsessiks moondumine. Nii kui häbenevale Mirtelile balletikleidi selga olin tõmmanud, sai unisest lapsest asjalik tantsija, kes kaamera ees kikivarvul tippis ning erinevaid tantsulisi poose näitas — ma ei tundnud oma last üldse ära! Nagu väike vapper vanainimene, kes teab täpselt iga liigutust, mida ta teeb ( ise ei oska veel kingapaelugi siduda).
Kõik lõppes õnnelikult, kuigi vahepal oli hetk, kus laps ühe jalaga laudteest mööda astus ja põlveni vette vajus. See oleks peaaegu hirmus olnud, kui laps oleks nutma hakanud. Aga ta hakkas hoopis korraks naerma, vabandas ja võtis uue poosi sisse!
Asjalikkust ning iseseisvust on trenniga Mirtelile kõvasti juurde tulnud.
Kolme väikese lapse vanematena on meil elukaaslasega päevad justkui komöödia filmis. Samas naudime sellest igat hetke, olgu siis rabas, tööl või kodus. Iga päev on omaette seiklus ja ellujäämiskursus, ausalt.
Järgmises osas räägin hoopis enda trennist — sellest, kuidas me elukaaslasega tantsupeoks valmistume (ja mida meie 3 tibu sellel ajal teevad, kui me proovisaalis oleme…)
Mina olen Anna, meie peres kasvab 3 pisikest tüdrukut — 8 kuune Margaret, 2aastane Mia ja 4aastane Mirtel. Elame elukaaslase ja lastega küll linnas, kuid armastame kõik liikuda, seega käib terve pere iga nädal KOIT TANTSUKOOLIS trennis. Ja kuna kogu aeg midagi juhtub, siis otsustasin meie trennilugusid ka kirja panema hakata. Minu pere seiklused kirjutab lugudeks: Kristina-Maria Heinsalu.