Õnneks on meie tantsurühmas (rahvatantsus, ma ei räägi siin ööklubisse minekust!) veel teine sama rase, kellega koos oma „haiguse” tõttu täistambist natuke viilida. Olen lapsest peale tantsinud, seega ei ole tegu rasedusest tingitud hormonaalselt kõikuva otsusega!
Tantsutundidesse lähme elukaaslasega koos — ikka samasse majja, kus juba kaks tütart tundides käivad. Meie tutvuski elukaaslasega algas minu ülikooliajal veetud tantsutrennist, kus ta usinasti käis.Suure kõhuga on Tuljakut näiteks väga mugav tantsida — kõht hoiab paarilisega parajat vahet. Ma ei saa siiani aru Margareti sünni ajastusest — see pidi algselt toimuma rahvatantsu tunni proovi ajal, aga laps sündis viisakalt nii, et siiani pole pidanud mitte ühtegi tundi vahele jätma! Elukaaslane puudus vaid korra neljakümnese palaviku tõttu.

Kas me oleme hullud, et selle plaani täide viime ja osalemegi tantsupeol? Võib-olla, aga see hoiab meie suhte terve — kohustus teiste paaride ees on sundinud meid alati kohal käima ja see on viinud meid tavarutiinist välja. Pärast lapse sündi jätkus kõik õnneks samamoodi, Margaret käis proovides kaasas ja sai samal ajal rinda — keegi ei vaadanud imelikult.

Väike hullumaja jätkub ka praegu, aga elu on põnev ja mitmekülgne! Kolmapäeviti on näiteks selline päevakava, et Mirteli tantsutund algab kell 18:00, seejärel jookseme bussile ja sõidame koju, et Margaretile rinda anda. Minu ema jookseb oma trennist lapsi hoidma, hüppame elukaaslasega auto peale ja sõidame samasse kohta 20:30 algavasse rahvatantsu tundi.

Kõlab nagu Mehhiko seebikas vist, kuid tean seda, et tantsupidu on kõiki pingutusi väärt!

Mina olen Anna, meie peres kasvab 3 pisikest tüdrukut — 8 kuune Margaret, 2aastane Mia ja 4aastane Mirtel. Elame elukaaslase ja lastega küll linnas, kuid armastame kõik liikuda, seega käib terve pere iga nädal KOIT TANTSUKOOLIS trennis. Ja kuna kogu aeg midagi juhtub, siis otsustasin meie trennilugusid ka kirja panema hakata. Minu pere seiklused kirjutab lugudeks: Kristina-Maria Heinsalu.

Jaga
Kommentaarid