11.09.2020, 09:02
Mida mõtleb üks Eesti mees, kes saab teada, et temast saab isa? "Näen karpi, kuid see on see moment, kus aju kohe veel midagi järeldama ei hakka"
"Võib vaid ette kujutada, millised tunded valdavad meest, kes on äsja saanud teada, et varsti sünnib ta esimene laps. Või kui tahad veidike täpsemalt teada, millised need tunded ja mõtted mu sees täpselt sellel momendil olid, loe edasi," kirjutab Jüri Preobraženski oma blogis Jüri jutud.
Foto: erakogu
Siin on värsked emotsioonid, mille panin kirja 30. juunil, vahetult pärast seda, kui see uudis minu teadvusesse jõudis.
…
30. juuni, teisipäev, Vanalinna korteris.
Täna lõunapaiku lesisin parasjagu diivanil ja lugesin šamaan Evald Piirisilla raamatut, kui Merlin astus korterisse sisse.
Ta oli mõned tunnid kodust ära olnud.
Ega ta tegelikult täpselt ei öelnud, kuhu ta läheb ja ma ei süvenenud ka.
Ju siis poodi toitu ostma, mõtlesin ma.
Astub siis koju sisse, toimetab veidi ja ütleb seejärel: “Ma ostsin sulle ühe raamatu.”
Ise üli excited meeleolus.
Ma mõtlen kohe: “Oo! Nonii! See ei saa halb raamat olla. Ta tunneb mind nii hästi, et kui tema mulle raamatu valib, siis on see kindlalt väärt kraam.”
Raamatud ju mulle ikkagi meeldivad.
Need on mulle nagu õhk, mida sisse hingata ja millest elujõudu ammutada.
“Pane silmad kinni!” ütleb Merlin.
Ajan ennast istukile ja sulgen silman.
“Vaata, et sa ei ava!”
Keskendun hingamisele ja olen ootusärevil.
Kuulen kuidas ta liigub korteris edasi-tagasi, asetab midagi mu ette ja ütleb siis: “Võid avada.”
Teen silmad lahti ja näen enda ees roosat karpi.
Võtan karbilt kaane ära ja asetan kõrvale.
Näen pisikesi sokke.
See on see moment, kus aju kohe veel midagi järeldama ei hakka.
Võtan sokid välja, panen kõrvale ja näen pisikest särki.
Pulss hakkab tõusma.
Võtan särgi välja, panen kõrvale ja näen raamatut.
Oranži värvi.
Pealkiri: “Isa”.
Autor Mihkel Raud.
“Eeeee! Mida ta sellega mulle öelda tahab?!!” mõtleb mu pea, kuigi vastus tundub ju ilmselge.
Ta hõikab: “Eii! Sa ei näinud! Vaata seda!”
Ta võtab karbis olnud riiete vahelt välja rasedustesti.
Kaks triipu.
Tunnet kirjeldab vast kõige rohkem sõna “uskumatu”.
Aga samas nii õige.
“Päriselt?! Palju õnne, emme!!!” õnnitlen Merlinit.
Ennast vaadeldes tunnen, et mu tähelepanu on küll laes (pupillid nagu tõllarattad), samas südames valitseb rahu ja harmoonia.
Tunnen nagu tähed, Universum ja õige aeg oleks nagu joondunud ning see juhtus täpselt siis kui see juhtuma pidi.
Ma olin tegelikult juba ammu tundnud ülimat eneskindlust, et Merlinist saab maailma kõige armastavam, ägedam ja väekam emme.
Eks ta isegi teab, et see on ta kutsumus (ta ju salamisi loodab ikkagi kolmikuid saada).
Ka ise olen nüüd 30 aasta vanusena jõudnud arusaamale, et lapse saamine annab vanematele tähendusrikka elueesmärgi.
Just tähendusrikkust olen viimasel ajal palju taga otsinud.
Paljud enda jaoks olulised unistused ja materiaalsed eesmärgid olen siin ilmas juba mõnda aega tagasi ära saavutanud.
Nüüd on aeg võtta vastutus, et panustada kellegi teise ellu.
Just vastutustunne on see, mis minus alates tänasest veelgi jõulisemalt kasvama hakkab.
See on hea.
Lapse sugu veel mõnda aega teada ei ole, kuid tähed räägivad, et aprillis peaks sündima üks väike tulehakatis tüdruk.
Merlin ei ole veel arsti juures käinud, et rasedusele kinnitust saada, kuid jubedalt sügeleb, et sõbrannadele rääkida.
Nii ta siis ka teeb.
Saadab sõbrannadele video minu reaktsioonist.
Need kohe helistavad.
Sealt tuleb oluliselt emotsionaalsemaid reaktsioone, kui mina videos, mille Merlin minust salaja filmis, välja näitasin.
Panen Merlinile käe kõhule ja ütlen: “Kallis laps, oled meie juurde oodatud. Me lubame sind armastada ja toetada kogu väega, mis meis on.”
“Nüüd on vaja ammutada rohkesti elujõudu ja mehelikku väge, et aastaga ehitada meie pisikesele hõimule Hiiumaale maja,” mõtlen endamisi.
Panen oma trenniriided selga ja lähen õue jooksma.
Väljas on vihmane.
Ja see on hea, sest see kastab üle meie põllud ning kostitab meid eluks vajaliku energiaga.
Pärast pooletunnist inspireerivat ja jõustavat jooksu jõuan tagasi koju.
Tunnen ennast rohkem elusana kui kunagi varem.
