Foto: Erakogu
Kolme lapse isa Henry võttis vastu väljakutse olla õnnelikum ning parem mees ja lapsevanem. Üks asi tal ka täitsa õnnestus.

Nädal kaks Henry teekonnal olla ÕNNELIK ja seega ka PAREM vanem on lõppenud. Kas ma olen ka tegelikult parem, sellele vastaksid vast kõige paremini lapsed ja vastused, mis ma sain, olid järgnevad:

"Jaaa!"
"Ma ei tea, mida see tähendab!"
"Kui ma jah ütlen, kas ma siis saan tahvlisse?"

See on peaaegu kolm "jah"i ja mitte ühtegi kategoorilist "ei-d".

Kuid ma olen tõesti teinud edusamme ja täielikult enda jaoks üllatusena, algab kõik heast unest. Kui ma eelmisel nädalal suutsin seitse unetundi välja pigistada kolmel ööl, siis nüüd on see number viis. Viiel ööl läksin ma magama hiljemalt kell 1 öösel ja see oli drastiline vahe, milline ma olin puhanud päevadel versus need kaks, kui unetunde nappis. Kui ma ei olnud välja maganud, siis ma ei olnud mitte ainult närvilisem, aga ka apaatsem ning seda kõige suhtes - eesmärkide, perekonna, tegemiste. See ei olnud must valge, et puhanud päevadel olin ma teotahet täis ja väsinuna ei viitsinud midagi teha, aga vahe oli tuntav. Pluss magamata ööde järgselt olin ma nagu narkoleptik, kes suvalistel hetkedel ära vajus. Ma päris poole lause pealt pead norgu ei lasknud, aga nii kui oli vaiksem hetk ja mind ümbritsesid mõnusad diivanipadjad, vajus silm väga kiirelt kinni. Edusammud igal juhul ja enam ei ole see lihtsalt eesmärk, mida ma soovin saavutada, vaid ma olen tundnud enda nahal seda erinevust. Ma tunnen, et ma olen veetnud suure osa oma ärkveloleku ajast väsinuna ja närvilisemana.

Kui ma olen maganud korralikult, on mul ka jõudu enam ja seega on ka füüsiline aktiivsus lihtsamini saavutatav. Ma ei rassinud küll veel trenni teha, aga puhanud päevadel ei olnud mingi raskus füüsiliselt keskmiselt aktiivsem olla. See on ka ühtlasi aeg iseendale ja selleks on mul imelised mürasummutavad kõrvaklapid, mis ma endale pähe tõmban, ukse enda tagant sulgen ja pool tundi olen ma kodust eemal ning kuulan ma kas Vivaldit, Traini või hoopis mõnd audioraamatut või podcasti - see aeg on minule ja ühtlasi ei veeda ma seda kodus ühe koha peal istudes.

Naastes on nii enesetunne parem, kui ka õnnehormoonid pingutusest suunurki üles poole surumas ja ka lastel on suurepärane oskus panna mind alati oodatuna tundma, kui ma tuppa astun. "Issii!!!" kõlavad need rõõmuhõisked nagu ma oleks mitu aastat eemal olnud. Järgmisel nädalal teen ka enda intensiivsemad trennid ära, sest see kõndiminegi meenutab mulle, kui käest ma olen end lasknud ja kui nõrgaks jäänud. Kui Noorsand sündis, lükkasin ma käruga 3-4 tunniseid ringe, nüüd kisub mu alaselg ja tuharanärv krampi, kui ma püüan paarkümmend minutitki tempot hoida. Ja ka see teeb mulle kurbuse asemel rõõmu, sest ka siit annab vaid edasi minna ja olukorda paremaks. Ma vaid imestan, et keegi pole juurde astunud, mu kõhtu silitanud ja küsinud kuna kaksikud sünnivad? Habe ehk reedab, et ei sünnigi. Samas, tänapäeval on see vist piisav põhjus solvumiseks, kui keegi eeldab, et lihtsalt sellepärast, et ma kannan paksu habet, et järelikult olen ma mees ja ei saa rase olla.

Lastega on mul kontakti saavutamine aina lihtsam. Nad küll ei soovi enda halbu emotsioone minuga jagada ja kui midagi negatiivset on juhtunud, mida reedab nende olek, siis nad ei taha sellest rääkida. Kuid see on sild, mida me ehitame. Eile avastasin end Piigaga pahandamas, sest ta turtsus terve aja, rääkis vastu ja oli halvas tujus ning ma tundsin, kuidas minu klaas tühjeneb, kui Esileedi targad sõnad äkki ütlesid, et selle asemel, et temaga tõreleda, suhtle ja kuula, äkki tal juhtus midagi lasteaias. Sellele eelnes umbes pooletunnine vastuhakk koridoris, kus ta viskas end riietega siruli ja ütles iga küsimuse vastuseks pahase "Ei!". Ilmselgelt oli tal mingi vimm sees ja kurjalt öeldes, et suru see alla, ei lahendaks kuidagi seda probleemi. Selline pahandamine on väsinud ja närvilise vanema lähenemine, kel pole lihtsalt energiat, et seda jauramist kuulata ning seda probleemi siis välja õngitseda.

Foto: Erakogu

Kuid igapäevane aeg lastega on mul see, kui nad lasteaiast tulevad. Siis nad istuvad mulle kõrvale või sülle ning jagavad ühekaupa enda päeva. Isegi kui nad sel hetkel on tõrksad ja tahaksid tegelikult multikatesse sukelduda, palun ma neil endale rääkida ja kui sel hetkel väljendavad nad ka pisut rahulolematust, et nad seda tegema peavad, siis on näha, kuidas see meid lähendab ja eile õhtul tuli Noorsand mulle kaissu ja teatas, et ta on nii tänulik, et ta just meid enda vanemateks valis. Edusammud missugused!

Vaeslapseks on seni olnud aeg Esileediga ja ma olen teinud teadlikult pingutusi, et temaga rohkem suhelda, aga kuna tal on käsil uude töösse sisse elamine ja kooliga hakkab aasta lõppema, siis mingist suurest lähedusest on rääkida vara. Küll me räägime rohkem ja ta naeratab rohkem. Ka mu tobedate naljade peale, mis teda viimasel pingelisel perioodil on ainult närvi ajanud. Meil oli sel nädalal kaks intiimset hetke - ühel korral palus ta mul, et ma ta rinnahoidja paelu selja tagant pingutaksin ja teisel, et ma talle tualetti wc-paberit viiksin. Asi seegi, eks? Ei?

Uus nädal on eesmärkide ja plaani suhtes keeruline, sest kolm päeva olen ma lastega omapäi. Ma saan meeletus koguses lastega üks-ühele aega, aga uni tõenäoliselt kannatab, kuna mu lastel on tarvis öösiti ärgata ja kontrollida, kas vanem ka ikka silmapiiril on ning mul tuleb pendeldada kahe toa vahel. Samas pole keegi öelnudki, et see peab olema lihtne. Kõik see eesmärgi saavutamine ei ole ühtlane trepp üles, vaid sel on tõusud ja mõõnad. Oluline on, et ma teadlikult otsin viise ja lahendusi, kuidas parem oleks.

Muide, kes sooviks ka olla natuke õnnelikum ja seega parem vanem ja kaaslane, siis tehke kaasa. www.tarkvanem.ee . Eelnevad kaks postitust võid leida SIIT ja SIIT.