Foto: Unsplash
See ei anna vist päris foobia mõõtu välja, aga millegipärast on mu ajul komme teatud sündmused juba eos nii ebamugavaks mõelda, et ma lihtsalt jätangi sellepärast asju tegemata.

Näide tänasest hommikust: sain kokku ühe ajakirjanikuga, istusime mõnusas kohvikus, esimest korda elus pani keegi minuga vesteldes diktofoni käima, Lili nohises kõrval vaikselt raamatut sirvida, mitte polnud oma viimasel ajal üsna tavapärases merekoletis Ursula karakteris, ning akna taga sadas hygge mõttes veel laia lund... Kui te nüüd päris täpselt aru ei saa, mis selles kõiges ebameeldivat võiks olla, siis täpselt noh, tahaksin meeleldi ise ka seda teada.

Paraku millegipärast siis, kui too ajakirjanik paar nädalat tagasi minuga ühendust võttis, tõmbus mu kõht krampi ainuüksi mõttest, et kellegagi kusagil kokku saada ja millestki rääkida. Raudselt on awkward. Lisaks mõte, et panen mingi kellaaja n-ö lukku ja kohustan end kuskile kohale minema, tekitab minus millegipärast hässsssti ebamugavat tunnet. Ja siis otsin põhjuseid, et mitte minna. Miks muidu me selle ajakirjanikutädiga kohe paar nädalat tagasi ei kohtunud — ikka sellepärast, et ma üritasin end sellest välja vingerdada. Puhas õnn, et Kauri kõhugripp tabas. Ma vannun, et pole oma elus varem ühegi lakkamatuna näiva oksetulva üle sellist rõõmu tundnud. Lihtsalt sellepärast, et jess, ma saan öelda, et kahjuks ei mängi välja. Sest haiguste kohta valetada ei tohi ja rohkem trumpe mul varrukas polnud. Kuigi — mis kõige ebaloogilisem — mul polnud ei siis ega pole ka nüüd kõnealusel teemal rääkimise vastu kõige vähematki (jutuaineks oli mu lõputöö).

Peale haiguste möödumist pidasin natuke aega oma aju ratsionaalse ja selle sotsiaalfoobilise poolega lahingut. Lõpuks suutsin mitte üle mõelda ja uue kohtumise kokku leppida puhtalt tänu sellele, et visualiseerisin, millise emotsiooniga ma tõenäoliselt sellelt kohtumiselt naasen. Polnud põhjust arvata, et seal midagi neutraalsest erinevat juhtub, niisiis teadsin, et see on lihtsalt üks neist “mine ja saa ühele poole” asjadest. Täiesti kahjutu pisike sündmus. Vaata et isegi päris tore jutuajamine kokkuvõttes.

Täpselt samamoodi suutsin ma kuu aega tagasi üle mõelda esmakordseid külaskäike ja igasugu muid käike. Pea-aegu alati ma tegelikult tahan minna, aga et seda päriselt teha, pean vahetult enne minekut üldse mitte mõtlema, lihtsalt mehaaniliselt uksest välja astuma. Et ma kogemata (ja taganjärele mõeldes endalegi vastumeelselt) end jälle ümber ei veenaks. Lihtsalt sellepärast, et kodus on kuidagi turvalisem kui mingeid uusi olukordi kogeda või ma ei tea, mis see pidur täpselt on. Igatahes olen sedasorti asjade järel alati rahul, et need ikkagi ette võtsin ja tänu neile, aina kogunevatele headele kogemustele, on mu sellel autistlikul ajupoolel õnneks üha raskem mind koju jääma keelitada. Ma ei oska muud põhjust leida kui et kogu aeg inimestega (sh võõraste inimestega) virtuaalselt suheldes muutub tavaline inimlik kontakt lõpuks lihtsalt imelikuks. Teatud introvertsuse taseme juures. Äkki?

Okei, võtan sõnad tagasi — just sain teada, et artikli juurde on pilti ka vaja, nii et nad sajavad homme fotograafiga kohale. Halleluuja. Igasse päeva väike ärev kohtumine, prr… Kuradi universum — vend lihtsalt võtab sõnasabast kinni samal ajal kui ma üritan endale sirge näoga kinnitada, et jumala fain on kõik. Tropp.

Allikas: Pille Blogi