Võimalik, et on peresid, kus rahatarkuste jagamine on ikka palju tähtsamal kohal ja selle üle on mul ainult hea meel, aga kindlasti on palju neid, kus selliseid teadmisi jääb vajaka nii vanematel ning ammugi siis lastel.

Aga tahame või ei, ühel hetkel oleme “suured” ja peame asjast sotti saama ning kui selleks ajaks ei ole baasteadmisi säästmisest või sellest, et lotovõitu ei tasu oodata ning iga asja lahendus ei ole “saaks aga laenu” ja “meil pole niikuinii raha”, siis raiskame sellega palju väärtuslikke ja kibedaid aastaid, et ühel hetkel avastada, et oled kuskil rahaorjuses ning kõik, mis tuleb sisse, läheb otsejoones välja, ilma, et sa oskaksid üldse kuskilt “sabast” kinni võtta ning pusa otsast harutama hakata. Või üldse aru saada, kuhu see läheb.

Jah, on väga palju, milles ma end tagantjärele süüdistada ei saa, aga samas puudusid mul ka üleüldse teadmised rahaasjadest, asjaajamistest ning neid aastaid varjutas mingi valehäbi, mistõttu ei osanud ma kuskilt abi ka saada. Selline asi, nagu säästmine tundus absoluutselt viimane võimalik viis endale kindlustunnet tekitada, sest olin ju alati kuulnud “selleks pole raha niikuinii”, “tööga rikkaks ei saa” ja muid motivatsiooni langetavaid valesid.

Aga parem hilja, kui mitte kunagi. Kui sellisest mõttemustrist lõpuks välja saada, kuidas sa oled hirmus vaene ja sinna mitte midagi teha ei ole või et eesmärk on lihtsalt igakuine palk kätte saada, kuidagi ära elada, siis tegelikult avaneb kergendustunnet tekitav maailm. Avastad, et aajah, “tööga rikkaks ei saa” on täielik jama jutt ja ma ei pea piinlikkust tundma, kui ma sente loen ning säästa üritan, hoolimata sellest, et oled eluaeg kuulnud, kuidas säästmine ei vii kuskile ja tuleb müstilist rahalaeva oodata. Mina ütlen vastupidist — ainult säästmine ongi see, mis viib elu edasi. Ja ma ei tahagi rikkaks saada selles n-ö traditsioonilises mõistes, vaid mitte muretseda toidu, riiete ja muude lihtsate asjade pärast. Mul ei ole vaja luksusjahti, villasid ja kalliskive, vaid lihtsalt rõõmsalt elada nii, et ma ei peaks õlul mingit rahapuudusega seonduvat raskust tundma.

Inimesed on kärsitud, rahapuudus tekitab stressi, tahaks midagi head, kui palk tuleb, 10 aastat on liiga kauge aeg, et koguda, küll selleks ajaks laheneb jne — need on mõned põhjused, miks säästmisesse ei usuta ning see raiskab palju aega. Nüüd ma näen, et kui sul ei ole rikkaid vanemaid, kust pärida, lotovõitu jm, siis säästmine on ainus tagavara ja kindlustunne, mis sul maailmas on ning mida varem sellega peale hakata, seda parem.

Viimasel ajal on palju räägitud säästupuhvrist (kui midagi juhtub, kaotad töö jne) ja õnneks on raha kogumine, mõistlike valikute tegemine nüüdseks pigem populaarne, mitte häbiväärne. Ka meie oleme järk-järgult asja tõsisemalt võtnud, sellest aastast veel eriti, ja juba näeme suurt vahet, ka enda vaimses seisundis, sest kui elus on kaos, asjad ei ole kontrolli all, sa ei teagi, kuhu, mida läheb, siis see tekitab ainult ärevust ja kõik muu, ka raha teenimine, kannatab. Täielik nõiaring.

Niisiis, mina olen seda meelt, et esimene ja kõige olulisem rahatarkus, mida omandada, on olemasoleva rahaga ümber käimine ning säästmine. Eriti oluline on see siis, kui sul ei ole rahaliselt väga keeruline, sest just sellel perioodil on “müstiline rahakadu” kõige tõenäolisem. Peab paika vana tõde — tuleb rahaliselt heal ajal elada nii, nagu sul ei oleks raha. Seda on kergem teha, kui algul arvasin, sest tegelikult, kuskil kuklas sa tead, et sul siiski on raha ja siis ei tunne rahapuudusest tingitud stressi, kui sente veeretad. Ja unusta see raha, mida sa keeldud kasutamast, oleta, et see on juba kulutatud, sest fakt on see, et kui sa teadlikult rahast ei mõtle, siis see olekski juba kulutatud. Lihtsad, leierdatud mõtted, mille järgimine siiski raskusi valmistab.

Kui kohe kuidagi teisiti ei saa, siis tulevad “mängu” kõikvõimalikud laenud. Laene saab ka mõistlikult võtta ning oht on sattuda laenukeerisesse, kui sa ikka väga enda asju läbi ei mõtle. Näiteks, mingil hetkel olid järelmaksud väga populaarsed (või on siiani?).

Järelmaks on üks kurikaval asi, kõikidest laenudest (kui nüüd sms-tüüpi laenud välja jätta) kõige kurjem vast. See tundub midagi kasulikku ja abistavat — justkui keegi annab sulle asja vähese raha eest või lausa niisama. Et noh, asi see väike summa siis iga kuu leida on. Ja nii võtad paar-kolm asja, rahadega vireled, koguaeg on see “müstiliselt” kadunud. Eriti, kui järelmaksu võtmisest on juba pikem aeg möödas, asi ise, mille sellega soetatud sai, hakkab ka vananema või suisa unustatud ja kogu protseduuri mõttekus justkui kahaneb. Pealegi, kui paljud järelmaksu võtjad arvestavad ratsionaalselt selle kasulikkust? Näiteks, teadmised intressidest ja muudest taolistest numbritest on üsna paljudel inimestel puudulikud. Lisaks, kas järelmaksu võtmine on ajutine mõnus hetk ja asja saamine vähesema vaevaga või tõesti hädavajalik lahendus? Kui asja on nüüd ja kohe vaja ning selle kasu ületab summa, mis igakuiselt läheb, näiteks, hakkad asjaga midagi tootma, tootlikkus on suurem, kui väljaminek, siis on järelmaks igati õigustatud.

Aga kui sa saad muud moodi hakkama, võib-olla esialgu ebamugavalt, näiteks kogudes kasvõi osalise summa, siis ei tasu nii kergekäeliselt järelmaksu poole vaadata. Paljud inimesed ütlevad, et aga neil ei jäägi kuus nii palju raha üle, et vajalik summa kokku koguda. Siis on ju loogiline, et tegelikult “rahalaev” nimega järelmaks käib ka üle jõu. Kui on nüüd ja kohe vaja sooja vett majja, siis on järelmaks õigustatud, kui tahaks uuemat telefoni, kuigi vana ajab veel asja ära, siis unusta igasugune järelmaks. Kogu, kuni vana telefon on täitsa katki, alles siis vaheta see välja, võta järelmaks või enda kogutud summa kasutusele. Niisama ei tasu endale mõtet pähe istutada, et on VAJA.

Finantstargad ütlevad, et osta tuleb vaid asju, milleks teil raha on, kõik muu on näiline ja tekitab palju suurema laastamistöö. See on keeruline, aga, tegelikult vabastav eluviis — vähem asju, vähem kohustusi = õnnelikum elu. Ka meie nuputasime ühte suurt ostu paar aastat ja tundsime, et peame võtma väikelaenu, muud moodi ei ole võimalik, aga mõte laenust hakkas nii vastu — lihtsalt ei soovi sõltuda enam kõigest muust, kui endast, sest nii see kontroll käest kaob. Kuni mõtlesime, et ah, teeks lihtsalt proovi — võtame end maksimaalselt kokku, nuputame kõikvõimalikud teenimisvõimalused välja ja lihtsalt hoiame raha kontol — tulemus oli üllatav, sest poole aastaga oli meie arvestuste kohaselt paari aasta järelmaks kogutud. Ma ei tea, mis müsteerium see on, kas motivatsioon, hasart või muu, aga virelesime ja teenisime lisaraha, pealtnäha kopikaid, kuid tegime seda kindla sihiga ja kirglikult — nii meie suur väljaminek tehtud saigi.

See andis meile lisamotivatsiooni, et jah, tundub võimatu, aga tuleb vanast rahaorjuse mõttemustrist lahti saada ning kasvõi naljapärast neid sente koguda, kaotada ei ole midagi. Tulemused on üllatavad. Siit läheme me nüüd aina edasi, sealjuures enda aega ja oskusi kõrgelt hinnates, tundes uhkust selle üle, mis meil on ning kuhu enda mõtetega jõudnud oleme.

Rahalise edu võti on kontroll. Kui sul on kontroll sissetulekute ja väljaminekute üle, siis sa tead, kuhu miski läheb, sind ei tee kuu lõpp ega raha seisu vaatamine ärevaks, et mis number nüüd sealt otsa vaatab, sest sa tead, mis number seal on. Ja siis näed must-valgelt ära ka selle, et võib-olla ei ole sinu rahapaigutus just kõige mõistlikum.

Ka laenu või järelmaksu võttes, kui see on absoluutselt vajalik, saab teha parim valik ja selleks, et teha parim valik, tuleb laenude-intresside virrvarr endale selgeks õppida. Kuidas kujunevad summad, mis on mõistlik ning lõppude lõpuks välja uurida parim teenusepakkuja. Laen ei tohi olla midagi emotsionaalset, vaid väga kaalutud otsus, sest see pole kellegi teise raha, vaid sinu oma. Ma võin ausalt tunnistada, ma ei tea laenudest suurt midagi, sest mul ei ole muud laenu, kui kasutu õppelaen, mis pidi nii kasulik ja imeodav olema. Kui minu 20-ndad üldse midagi õpetasid, siis eelkõige seda, et laenudest võiks kauge kaarega mööda minna — see ei ole esimene, vaid kõige viimane variant, kui muud moodi enam ei saa ja siis ka mitte nii, et oled pead kaotamas, meelt heitmas — võtad laenu, vaid teed reaalse kalkulatsiooni ning võtad sellega pikaajalise vastutuse.

Üks väga hea tööriist, kust ülevaadet saada erinevate teenusepakkujate kohta, on Financer.com. Algul, kui selle leheni jõudsin, jäi mulje, et tegu on mingisuguse laenupakkumise lehega, aga kui uurima hakkasin, siis tegemist on igati kasuliku allikaga, kust kerge vaevaga finantsteadmisi täiendada.

Igal juhul tahan südamele panna, et kui rahaasjadest on ülevaade olemas, siis absoluutselt kõik valdkonnad elus on muretumad ja justnimelt, ülevaade, sest sissetulek olgu, milline tahes, kui ülevaade puudub, siis see kaootiline ning ebakindel tunne hävitab vaikselt närve ja mõjutab üleüldist toimimist. Ka see on ülevaade, kui tead, mitme euroga oled kuu lõpus miinuses ning tekitab kindlamat tunnet, sest siis tead reaalselt, kus sa oled ja kuhu pead suunduma, kui sa seda ei tea, siis olukorda lahendada ei saa, aeg läheb muudkui edasi, rahamured muudkui kasvavad ja tagantjärele kahetsed, et miks ma siis juba ei võinud olukorda käsile võtta ning ümber pöörata.

Vaadake üle kõik enda finantsasjad, õppige, koguge infot, võrrelge teenusepakkujaid ja saage rahaasjad enda kontrolli alla, mitte ärge olge ise alandlikult raha kontrollida ning selle meelevallas. Meie astume seda teed lõpuks ometi kindlamal sammul ja kuigi pikk maa on veel minna, aeg-ajalt tekib see kibe tunne, miks me ometi varem ses osas midagi teha ei suutnud, siis enamasti leiame, et tagasi on mõtet vaadata vaid nii palju, et hinnata, kui kaugele oleme juba tulnud. See annab motivatsiooni edasiminekuks, paneb unustama kõik “valetarkused”, mille enda noorusajal kuskilt erinurkadest omandasime ja samuti tasub endale andeks anda ridamisi vigu, mida teadmatusest teinud oleme.

Teadmised on meie kõige hinnalisem väärtus ja kõige algus ning ma loodan siiralt, et rahatarkusest saab sama tavaline õppeaine koolides kui emakeel ja matemaatika — sellega hoiame palju aega ning muid ressursse kokku ja veedame rohkem aega tehes seda, mida me tegelikult teha tahame ning milleks võimelised oleme.

Minu nimi on Lilli. Minu esimene poeg, Johan, sündis 21. juulil 2016 ning täpselt 1 aasta ja 5 kuu pärast, 21. detsembril 2017, sündis ka meie teine poeg, Oskar. Kirjutan kõigest, millest parasjagu soovin — peamiselt enda väikesest perest (mina, Jaanus, Johan, Oskar),

Oma tegemistest kirjutan siin: Lilli blogi | Filtrita

Jaga
Kommentaarid