Foto: Pexels
Olen juba pikemat aega tundnud, et maailmas on midagi tõsiselt nihkes. Mitte vaadates enda eraelu, vaid üleüldse. Kusagile on kadunud võbisev tasakaal ning käes on ärevad ajad. Mul pulbitseb sees mingi äng ja rahutus, mida ma ei oska isegi eriti sõnadesse panna.

See äng ei ole seotud uue töökohaga, ma juba ootan, et saaksin seda proovida ning olen igatepidi valmistunud. Käisin isegi garderoobi uuendamas ning näen esimesel tööpäeval igati äge välja. Mind ei häiri ka enam see, et lasteaias direktor oma autoga ümber maja rallib koos töötajatega ning et see on tegelikult väga ohtlik, kuna lapsed ju kogu aeg liiguvad seal, sest haridusministeerium ja linn on öelnud välja, et kõik on seaduse kohaselt korrektne. Mind ei häiri õpetajate ebakompetentsus oma lapse rühmas, sest mu lapse rühm on ajutiselt või isegi püsivalt kinni pandud ning nüüd on laps rühmas, kus pedagoogid suudavad ja tahavad lastega tegeleda. Kurb on vaid see, et ta ei saa sinna rühma püsivalt jääda. Ma tunnen, et ma ei taha enam vihastada selliste asjade peale, mida ma muuta ei saa.

Tuleb välja, et see on nii tavaline praktika öelda viimasel hetkel lapsevanematele, et homsest on su lapse lasteaia rühm suletud ning läheb sinna teise rühma või lasteaeda. Linnaisad ütlevad vaid seepeale, et teenus on ju tagatud ja lapse psüühika on ju iga vanema enda probleem. Haridusministeerium ütleb, et jah eks see tobe ole, kui lubatud piirist lapsi rohkem rühmas on, aga asi on ju vaid ajutine ja elate üle. Eks elame jah! Pole ju pääsu. Vahel magab laps voodis ja vahel magab laps põrandal, aga vähemalt on ta soojas toas, saab kolm korda päevas midagi hamba alla ning teenus on ju tagatud. Linnuke on kusagil ruudu sees kirjas.

Kujuta ise ette, et ühel päeval last lasteaeda viies öeldakse, et tänaseks on selles lasteaias kohad täis, mine vaata järgmisesse. Mul on hetkel päriselt selline tunne, et iga hetk tõmmatakse nii mõnelegi rühmale seal lasteaias vesi peale, sest puudu on päris mitu pedagoogi ning töökuulutusi nende leidmiseks pole kusagil üleval ka. Seega ei ole tagatud rühmades piisav arv spetsialiste ning lasteaed teeb igasugu idiootsusi, et õpetajate koormust vähendada. Üks lapsevanem isegi rääkis, et talle helistati iga päev ja väideti, et laps on haige. IGA päev. Lapsevanem aga võttis oma lapse ja viis arstile. Last viies andis ka tõendi eelmise päeva arstil käigust, kus kirjas, et terve laps. Ja sellest hoolimata kõned jätkusid, kuniks tuli välja, et õpetajad olid saanud korralduse osa lapsi rühmast koju saata, sest töötajaid laste arvu kohta oli liiga vähe.

Mind hämmastab ka see, kui ebakompetentsed õpetajad rühma sattunud on. Minu lapsele proovis üks tema rühma pedagoog panna diagnoosi. Tänu sellele jooksin ma läbi mitu erinevat spetsialisti ja kulutasin ära ca 14 eriarsti aega saamaks teada seda, mida isegi tean - midagi ei ole viga. 14 aega spetsialistide juurde oleks aga ära kulunud lastele, kel tõesti mingi probleem. Tuleb välja, et minu lapse õpetajatele ei sobi lihtsalt see, kui laps ei maga või ei istu tunde paigal, et neil mugavam oleks. Nad pingutavad nii vähe kui võimalik.

Nüüd on laps ajutiselt teises rühmas ja ma olen uue rühma õpetajate suurim fänn - nad käivad muuseumides ja parkides lastega jalutamas. Rühmas on kindlad reeglid, mis kehtivad kõigile. Mu laps, kes oma päris rühmas ei maga, magab nagu nott ajutises rühmas! Ajutises rühmas neil ei ole temaga selliseid probleeme. Olen päris ausalt kaalumas seda, et õppeaasta lõpuni jääb laps sinna ja sealt edasi siirdub uude lasteaeda.

Ma olen naiivselt alati arvanud, et lasteaia õpetajad naudivad oma tööd. Tundub, et osad teevad seda tööd aga lihtsalt vanast harjumusest ning ootavad pensiea kättejõudmist. Pühendumist ei ole, tahtmist midagi teha ammugi mitte. Kurb on, sest lapsed kannatavad.

Minu nimi on Triin (33): olen ema, abikaasa ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (33) ja Piiga (4a).