Foto: Pexels
Alati hakkab see nii vara pihta, et detsembri lõpuks on nendest jõululauludest ja kogu sellest trallist juba selline koblakas ees. Kuidas teil on nende jõulukinkidega, kas varute need juba pikalt ette ära või jääb nende soetamine viimasele minutile?

Mina olen enamalt jaolt kingitusi ette ostnud, kuid sellel aasta pole mul mitte kui midagi varutud. Minu perekonnas on mõnel aastal juhtunud niimoodi, et jõuame kokkuleppele, et kingitusi ei tee. Lõpuks kui jõululaupäev hakkas lähenema tuli välja, et igaüks ikkagi teeb midagi sümboolset. Eks siis tuli endal ka kiirelt midagi välja mõelda. See juhtus aastaid tagasi, nüüd on olukord teine, kuna pere on vahepeal kõvasti kasvanud mitme väikse liikme võrra, mis tähendab, et jõule tuleb organiseerida täie tõsidusega.

Sohni perega oli eelmisel aastal näiteks kokkulepe, et igaühele tehakse midagi odavat (näiteks küünal, tass või midagi sellist) selleks, et lapsed näeksid, et kõigile on jõuluvana ikka kingi toonud. Mulle see pudi-padi kokkuostmine ei istu kohe üldse, ainult juhul, kui teed midagi väikest, kuid asjalikku. Näiteks aina enam mulle meeldib idee, et kingitakse midagi söödavat või joodavat, midagi mida saab kohe ära tarbida. Ka ilutulestik on täitsa kiiduväärt asi, mida kinkida, vähemalt mina olen neid korduvalt jõuluvana kingikotti susanud. Samuti ei soosi ma, et sellel aastal Fredit mänguasjadega üle külvataks. Ta on nii väike ja ma tõesti ei taha varakult hakata tekitama mingisugust meeletut mänguasjade kuhja. Meil õnneks pole kodus kohta, kuhu neid paigutada või hoidagi. Minupoolse perega oleme jõudnud otsusele, et sellel aastal teeme täiskasvanute vahel loosipakid, mis on igati mõistlik. Ühtlasi teeme samasuguse ettepaneku ka Sohni poolsele perele. Loodame, et see plaan läheb sealgi läbi.

See peab ju usutav olema vähemalt nende väikeste kodanike jaoks

Seoses laste ja jõuludega, siis lapsevanemad näevad jubedalt vaeva esiteks päkkapikku mängides. Hangi seda nänni ja peida seda osavalt, oota sobivat hetke, et see poetada sussi sisse. Hoidku jumal, kui see suss veel lapse toas on ning pead nagu murdvaras hiirvaikselt maas vedelevatest legodest ja muudest jalga ohustavatest julladest mööda manööverdama. Kõik see päädib GRAND FINALEGA ehk jõululaupäevaga, milleks pead samuti kingid ostma, pakkima ja peitma. Kodu tuleb kaunistada ja toitu vaaritada. Ärge unustage ka jõuluvana "muret". Kas sellel aastal veab veel välja, et onu, naabrimees, sugulane või mõni tuttav saab seda etendada nii, et laste eriti terav kõrv inimest viimati hääle järgi ära ei tunne või peab mõne võhivõõra koju tellima? Lõpuks peale kogu seda higistamist, valetamist, peitmist, hiilimist ja näitlemist läheb kogu lapse tänu ei kellegile muule kui jõuluvanale. Vot selline on elu!
Muidugi ma tean ka perekondi, kes on lastele maast ja madalast selgeks teinud, et mitte mingisugust jõuluvana ja päkapikke pole olemas ning kogu see jõulutrall käib lastevanemate endi rahakoti pealt, mis tähendab, et lapsed võivad heaga heast ja paremast suud puhtaks pühkida ja peavad leppima sellega, mida vanemad võimaldada saavad. Ma isiklikult ei arva, et selline lähenemine ka päris õige on, sest kui nüüd mõtlema hakata, siis enamik häid ja helgeid lapsepõlvemälestusi on just jõuludega seotud.

Saatke meile usinaid päkapikke, palun!

Miks ma üldse sellest kirjutama hakkasin ongi see, et kuna poodides on kõik jõulukraam müügil, siis päris Sohnigi, et mida me nende kinkidega küll teeme ja kas kaunistame sellel aastal oma kodu ka ära, kas läheme minu ema juurde ja tema vanemate juurde, millal me kuhu läheme jne. Tosin küsimust, millele tuleb juba mõelda. Ühest küljest on meil see kodu nii poolik, et kas hakkame nüüd seda karraga üle külvama samas jällegi on Fredi esimesed jõulud ning mingisuguse meeleolu peaks justkui tekitama. Peame muidugi sellega arvestama, et oleme jõulupühadel suure tõenäosusega sõidus ja kuuske ma tuppa kohe kindlasti ei taha. Jäin just mõtlema, et meie jõulukaunistuste kast on kolimise tõttu kuskil ema juures pööningul hoiul nii et polegi siin millegagi kaunistada.

Meile võiks keegi saata jõuludeks trobikond usinaid päkapikke, kes tuleksid ja teekisd Sohni eest pahteldus- ja värvimistööd ära. Näen kui vastukarva see Sohni jaoks on ning ta igal nädalavahetusel põhimõtteliselt sunnib ennast remondilainele. Mõtlesingi kuna tal sellest üks kord villand saab. Näed nüüd jõudiski see aeg kätte.

Üks küsimus nüüd ka. Mida teie olete tavaliselt loosipakki susanud?

Allikas: kunasohnikojutuleb.com