Foto: Erakogu
Kui me viis aastat tagasi esimese lapsega reisil käisime siis jõudsin järeldusele, et beebiga reisimine ei ole minu jaoks.

Esimese lapsega reisisime Itaaliasse kui ta oli 8-kuune. Ma olin suur pabistaja ja kuna imetamine ei tulnud mul väga hästi välja, siis tekitas see korralikku lisastressi. Sain imetada vaid pikali olles, aga reisides selliseid momente palju just ei teki. Lennud olid kolmetunnised ja saime nendega enam-vähem hakkama, laps karjus kokku pool tundi. Olin tol ajal väga tundlik lapse nutule, sest pelgasin teiste inimeste häirimist ja nende etteheitvaid pilke või isegi kommentaare. Vabandasin ette ja taha ning põdesin pidevalt, et millal nutt algab ning kuidas see võimalikult ruttu lõpetada. Ühesõnaga olin tegelikult põhjendamatult pisiasjade pärast pinges, sest olin alles kogemusteta noor ema. Ilm oli erakordselt palav ja kreemitasin ning jahutasin last igal võimalusel. Pidevalt oli hirm, et lapsel hakkab kuumusest halb. Kuigi meil oli reisil kaasas ka Mirko ema ja oli võimalus vabamalt toimetada ei kasutanud ma paraku seda privileegi täies mahus ära. Oli kogu aeg mingisugune ärevus, millel otsest põhjust ei olnud.

Eelmise aasta alguses tegid sõbrad meile aga ettepaneku üheskoos peredega Portugali minna, villa rentida ja soojust nautida. Kõlas ahvatlevalt ja kuna eelmisest kogemusest oli möödas piisav aeg, siis olid mälestused beebiga reisismisest tuhmunud ja otsus uuesti reisile minna sai tehtud. Mäletan veel, et korra kahtlesin, ent meie suurem poiss oli nüüd 7-aastane, väiksem 1,5 aastane. Arvasime, et 1,5-sega on kindlasti palju kergem. Võtsime pakkumise vastu, panime kohvrid asju täis ja asusime teele, lootuses nautida päikesesoojust ja basseini jahutavat vett, villa privaatsust ning Portugali ilusat loodust.

Foto: Liis Karu

Kohale jõudes pani maja meid ahhetama. See oli superilus ja ületas kõiki meie ootusi. See oli suur kivist valgeks krohvitud tüüpiline lõunamaa stiilis villa. Kui Eestis on majas kivipõrand või sein siis on see isegi suvisel ajal jahe, ent mitte Portugalis. Kõik on kivist — pingid, lauad… ja kõik on nii mõnusalt soe. Majas oli mõnusalt ruumi ja hoov meenutas väikestviisi botaanikaaeda, mis pakkus puhkehetkel silmailu. Majal oli ka 2-meetrine bassein, kuhu, nagu esimesest päevast alates selgus, soovis meie 1,5-aastane igal võimalikul hetkel sisse hüpata. Kuigi teadsime basseini olemasolust, ei tulnud ma enne selle peale, et mis olukorra see loob. 7-aastasega oli lihtne, seletad ohud ära, ent pooleteistaastase puhul on ju jalad all aga mõistust pole. Tagantjärele tundub, et just 8-kuusega oleks siin täielik luksus olnud. Meie jaoks tähendas bassein 24/7 valmisolekut, sest last ei saanud ju mitte sekundikski omapäi jätta. Ma ei saanud eriti magada, sest kuklas oli teadmine, et tema võis sel ajal ju ärgata ja uksi oskas ta väga edukalt avada. Isegi kui panin sisehoovi ukse kinni siis majas oli ka teine pere ja lapsed käisid pidevalt hoovi ja maja vahel. Lisaks oli majal trepp, mis viis otse katusele, kus olid päevitustoolid ning mõnus nö “chillimise koht”. Katuse piire oli paraku väga madal ja laiade vahedega. Laps oleks sealt vahelt läbi mahtunud. Need kaks ohuallikat hoidsid meele terve reisi jooksul üsna ärevana.

Foto: Liis Karu

Maja asus ranniku ääres imeilusas mägises piirkonnas ja kaljunukid meelitasid samuti Samueli nagu lauale jäetud banaan kärbseid. Lisaks kaljudele oli seal rohkelt suuri auke ja varisenud kohti, mille osas tuli endalgi ettevaatlik olla. Vaade kaljudelt oli muidugi super — sillerdav lõputuna tunduv ookean, sinine taevas ja mõlemal pool kulgev kaljune rannajoon.

Foto: Erakogu

Tuli kätte aeg vahetada „elukohta” ja peatuda airbnb’st renditud korteris Lissabonis. Linna suundumine tundus põnev ja oli väike kergendus, et basseiniohud on nüüd möödas. Kuuenda korruse korteris konditsioneeri polnud, õues oli aga meeletu palavus, mis levis halastamatult tuppa. Ainuke lahendus korteris hingata oli avada kõik aknad, mis olid maast laeni ja rõdudega ümbritsetud. Rõdude piirded olid aga taaskord sellised, kust meie väike nukitsamees täpselt läbi oleks mahtunud. Aknad ise käisid lahti ainult täismahus ning neid hoidis kinni imepisike haak, mille Samuel silmagi pilgutamata avada suutis. Ilmselgelt ei olnud korter väikelastega perele sobilik, ent seal me olime ja taaskord tuli hakkama saada. Otsustasimegi, et korter on vaid magala ning naudime, mis linnal endal pakkuda on. Samuel pole väga vankrimees ning tahtis omi radu käia, mistõttu linna imetlemine oli veidi tagaplaanil, ent Lissabon on ilus ja suursugune. Veider oli vaid asjaolu, et linn kihas narkootikumide müüjatest ning lapsed süles ja käekõrval polnud nende hinnangul mingi takistus, miks nad ei võiks oma „imerohtu” meile pakkuda. Seda tehti mitmeid kordi päevas.

Foto: Erakogu

Terve reisi vältel käisime väljas hommikupoole ja õhtul kuna keskpäeval oli nii kuum, et ei saanudki väljas olla. Eestis olles igatseme kõik sooja suve, ent pidevalt sellises kliimas elamist päris ette ikka ei kujuta. Mu õde elas mõned aastad tagasi Itaalias ning tõdes sama- kui mitu kuud on hingemattev troopika on see kehale üsna kurnav ja tahad kuhugi jahedasse nurka pugeda (Eestisse näiteks).

Mina olen Anna-Liisa Miilits (34), kolme lapse ema, abikaasa, ämmaemand ja kiigemeister. Hetkel mööduvad minu päevad perega toimetades ja oma väikest käsitööettevõtet kodustes tingimustes arendades. Räägin blogis avameelselt oma elust — edust ja tagasilöökidest. Loodan et blogi tekitab nii mõneski lugejas äratundmisrõõmu ja innustab oma mugavustsoonist välja astuma. Rohkem minu tegemistest leiab siit: https://kiigesellid.ee/