Foto: Kadri Valsberg
Stastistika järgi veavad keskmiselt Eesti mehed täna 70 eluaastani välja. Ehk selle järgi olen poole teekonna peale jõudnud. Kuidas tähistada väärikalt ja soliidselt sellist märgilist numbrit? Ega siin palju variante ei olegi. Kui valida keskmise Eesti mehe rada, peaksin ühe suurema sauna rentima ja korra Lätist läbi lippama, et paar kasti viina tuua. Saaks ilgelt kõva peo, mille teist poolt ilmselt enamus seltskonnast fotojäädvustuste abita ei mäletaks.

Teine variant on teha seda asja Piltsbergidele omase elujaatava huumoriga. Võiks olla kohe selline eriliselt meeldejääv sündmus, mida külalised mäletaksid isegi ilma fotojäädvustuseta. Seega Lätti sõidu võtsin kohe listist maha. Ja noh, saunas käin vähemalt mina nädalas 2 korda ehk ega seegi nüüd selline koht ole, mis kangesti eriline oleks. Järelikult saunamaja asemel tuleks otsida mingi teine koht, kus tavaliselt 35- aastased perepapad oma sünnarit ei tähista.

Veel oleks ju tore, kui saaks näidata külalistele maailma sellisena nagu mina seda näen ja tunnen.
See on selline ühiskondlikult levinud taud, mida põeb enamus inimesi. Eks see tuleb sellest, et veidrikud on ikka esimesena risi löödud. Kasvõi kooli kiusamine. Tasub sul nats teistmoodi olla, kui terve punt sul kallal on. Isegi need, kes ei salli kiusamist, on sul kallal, sest kardavad muidu ise lintsida saada. Või proovigu mõni vegan kõva häälega mõnel küla jaanitulel loomade õiguste eest välja astuda. Enne kui ta arugi saab, on ta juba varda otsas grilli kohal keerlemas. Kuid kui sa sellest hirmust üle oled, siis jäetakse sind rahule ja mõnel juhul saab sinust veel üsna pop tegelane. Head näited sellistest tüüpidest on Elton John, Charly Chaplin, Lady Gaga jne.

Seda hirmu on lihtne alla suruda sellega, et paned endale maski pähe. Käitud nii nagu teised, sööd nii nagu teised, riietud nii nagu teised, siis sulandud ühtlasesse halli mass. Kuid on ühed tegelased, keda see hirm pole veel nakatanud. Need on väiksed lapsed. Lapsed teadupärast käituvad täiesti vahetult. Neil on ikka sügavalt savi teiste arvamustest. Trallivad seal, kus parasjagu tralli isu pähe tuleb, olgu selleks kohaks näiteks lamamismeditatsiooni kontsert. Laulavad inimesi täis trammis nii nagu keegi ei kuuleks, sest lihtsalt tuli jube hea laul meelde. Ja üsna kindlasti tantsivad kasvõi keset supermarketit nii nagu keegi ei vaataks, sest raadiost tuli nende lemmik lugu.Nad tunnevad ennast vabalt ja päris iseendana. Ilma teeskluseta ja maskideta. Seega otsustasin minagi ühel päeval kauges minevikus hirmule vastu hakata, rebisin maskid maha ja äratasin ellu endas alla surutud sisemise lapse. Ma soovisin, et ka minu sõbrad saaksid kasvõi korraks enda sisemised lapsed ellu äratada. Lihtsalt lambist lustida, ilma et nad peaksid oma pead vaevama teiste arvamustega.

Visioon selge! Nüüd tuli mõelda sünnipäeva koha peale. Välistasin Kaarli Kiriku ja KUMU kunstimuuseumi listist. Esimeseks ilma alkoholita vabastavaks trallimis kogemuseks tundusid need nats konservatiivsed kohad. Mul oli vaja võimalikult lapsemeelset keskkonda. Ja mis võiks selleks parem koht olla, kui laste mängumaa. Meenus, et üks tore sõbrants majandab Ülemiste keskuses sellise asutusega nagu Lennumaa. Olen seal paaril laste sünnaril käinud ja no möllamist on seal küllaga. Igast torusid, liumägesid, kus alla lasta jagub. Ronimist ning turnimist on ka oma jagu. Pikalt juurdlemata kirjutasin talle ainult ühe lause "mitu kilo sul need atraktsioonid kannatavad?". Vastuseks tuli "üle 400 kilo ruutmeetri kohta, aa miks sa uurid?". Vastasin, et tulen paraja kamba sõpradega oma 35. aastast sünnarit teie juurde tähistama ja uurisin lihtsalt viisakuse pärast, kas sellest kohast ikka pärast meie külastust midagi alles ka jääb. Ta arvas, et see on haigelt lahe mõte ja bronnis mulle sünnaritoa ära. Ma olevat esimene täiskasvanud, kes nende lahtioleku ajaloos seal oma sünnipäeva tähistas. Loodame, et mitte viimane! Muideks Lennumaa atraktsioonid on peale meie külastust täiesti vinks vonks omal kohal, võid ise minna ja üle vaadata.

Nüüd, kui peopaik oli paigas, saatsin sõpradele kutsed välja. Kirjeldasin lühidalt, et läheb turnimiseks, pangu ennast mugavalt riidesse ja kel lapsed, võtku kaasa. Minu südamesoov oli see, et vähemalt korra teeb kogu see punt koos minuga kõik atraktsioonid läbi. Uskumatul kombel ei löönudki kõik sõbrad põnnama, kohale tuli enamus, kes kutsutud. Koha peal olid sisemiste laste tuurid ilma soojenduseta juba ülesse köetud. Keegi isegi ei mõelnud vastu puigelda, kui atraktsioone läksime vallutama. Hoopis vastupidi. Vahepeal pidi tuure maha võtma, et mõnda väiksemat tegelast kuskil liumäel ära ei lömastaks. Lastele meeldis väga, kui nende vanemad atraktsioonidele kaasa tulid. Nii erakordset asja ju iga päev ei juhtu. Nad olid ikka täiesti endast väljas ega osanud seda ülevoolavat rõõmu muud moodi välja lasta, kui kilkamise ja naeruga. Peab tunnistama, et see nakatas ka meid suuremaid. Kilkeid kostis kõvasti.

Kui Lennumaa atraktsioonid olid kordi kolm läbi tehtud, suundusime pundiga just samal päeval avatud batuudikeskusesse TRAMPOLINO! Järgmised tund aega kargasime ühe jutiga nagu oleks meid tabanud Lääne- Austraalia kängurutõve raskeim vorm. Treeneri juhendamisel sai nii mõnigi mees saltoga hakkama. Neile, kes veits häbelikumalt alustasid, õpetati kuidas julgem oleks ennast tunda. Mismoodi säästa põlvi ja muid kohti. Ruumi oli seal piisavalt.

Foto: Kadri Valsberg
Foto: Kadri Valsberg
Foto: Kadri Valsberg

Esimesel alal oli jõhkralt suur trampliinisaal. Teisel alal väiksem saal, kus mängisime suurte pallidega rahvastepalli. Kolmas ala sisaldas endast vahtpatjadest basseine, kuhu sai erinevaid hüppeid harjutada, ilma et haiget saaks. Lisaks oli seal poom, kus sai võistelda, kes kelle alla vahtpatjade sisse kukutab. See poomi värk meeldis mulle ikka hullupööra.

Peale kargamist jätkus pidu meie Kratipesas. Minu ülimalt kallis sõbrants Jaana võttis peo juhtimise enda kanda ja korraldas kõiki kaasahaarvaid mänge. Me oleme Jaanaga mitmeid sünnareid ja üritusi koos juhtinud, seega teadsin juba eos, et tuleb väga meeleolukas afterparty. Õnneks Jaana halastas meile ja tema mängud vajasid füüsilise pingutuse asemel ajumuskli pingutamist. Eelnev turnimine ja kargamine oli vähemalt mind üsna läbi küpsetanud.

Kokkuvõtteks võin öelda, et mul oli täiega äge ja eriline sünnipäev! Terve pikk päev korralikku kütet ja kõigile palju meeldejäävaid mälestusi, mida suudetakse meenutada ka ilma fotojäädvustusteta.