Foto: Erakogu
Minu nimi on Anett. Olen 31-aastane, abikaasa oma imelisele mehele Raunole ja 2-aastase pisipoja Ruubini ema. Otsustasime Raunoga võtta vastu väljakutse, mille eesmärk on nädalakava jälgides ja enesele rohkem tähelepanu pöörates olla rõõmsam ja parem lapsevanem. Kõik algab iseendast ja paarisuhtest ning kui esimese kahega on kõik korras, on reeglina ka meie lapsed õnnelikud.

Kuidas see siis käib?

Tark vanem kodulehel on välja toodud palju nippe ja soovitusi, kuidas erinevaid olukordi lapsevanemana käsitleda, seekordne kampaania keskendub aga iseenda vajadustele (kodulehelt vali “enda vajadused” sektsioon). Välja on toodud neli kõige olulisemat punkti:

  1. Proovi magada iga öö vähemalt 7-9 tundi ning sinna juurde kuuluvad väiksed soovitused nagu nt ekraaniajast loobumine tund enne magamist, tänulikkuse praktiseerimine jms.
  2. Liikumine. Iga päev peaksime liikuma vähemalt 30 minutit ja lisaks 2-3 korda nädalas tegema 45-minutilise intensiivsema treeningu. See on juba paras väljakutse!
  3. Suhtlemine. Leia iga päev vähemalt 15 minutit, et segamatult oma partneriga suhelda ja sama aeg, et lapsega olla nii, et ühtegi teist tegevust paralleelselt ei tee (ei sega teise käega putru, vaata Terevisiooni või kellegi IG storyt). Siia hulka kuulub ka iga nädal vähemalt üks family dinner ning kohtumine mõne sõbra või sugulasega.
  4. Enda aeg. Planeeri iga päev endale vähemalt 30 minutit ainult iseendale. See võib olla ka kombineeritud nt trenni või jalutamisega. Loe raamatut, mängi pilli, mine pediküüri, shoppa või lihtsalt mediteeri.

Neid soovitusi lugedes tunnistan, et need võiksid olla iga täiskasvanu ABC, olgu nendel lapsed või mitte. Minule väga meeldib planeerida (erinevalt Raunost), mistõttu tundub see kõik loogiline ja äge!

Mis ma siis kavasse panin:

  • Trennid. Õnneks oleme juba sügisest saadik saanud kenale kompromissile, et kaks hommikut nädalas olen ma trennis ja Ruubiniga ärkamise-toimetamise juures ei osale. Kolmanda trenni teen jooksvalt muul ajal. Kuna see nädal olen komandeeringus, pidin trenniajad kavalalt ringi tõstma. Lihtne oleks mõelda, et kuna ma pole Tallinnas, siis trenni lihtsalt ei lähe. Noup!
  • Jalakäimised. Kõik need päevad, mil on minu kord Ruubin viia või tuua ja vihma ei kalla, sõidab Ruubin rattaga ja mina jalutan. Edasi-tagasi ca 30-40 minutit kenasti olemas!
  • Kodused õhtud ja õhtusöögid. Oleme väga kodulembelised ja armastame ühiseid õhtusööke, ainult see nädal on seoses PÖFFi ja komandeeringuga veits tuksis. Suutsime siiski 2-3 ühist õhtusööki nädalasse mahutada (st kus kogu pere on korraga koos), vaatame, mis see reaalsus on.
  • Sotsiaalsed deidid. Sellega on mul järgmised paar nädalat korras, sest PÖFF hakkas ja ostsin mitmele filmile juba piletid ning plaanin iga nädal vähemalt korra deitida mõne sõbrannaga, ühel korral ka vanaemaga.
  • Lapsega aeg. Olen jätnud nädalavahetuse täiesti plaanivabaks, et saaksime Ruubiniga koos rahulikult vaadata, mis me teeme või kuhu lähme. See on pereaeg (va laupäev, kui Rauno on Soomes lumelauaga sõitmas)
  • Meie aeg. Iga õhtu alates 22.00, lisaks lähme reedel kahekesi õhtusöögile ja Ruubin saab oma linna vanavanematega aega veeta.
  • Enda aeg. Seda ma eraldi kalendrisse ei märkinud, aga plaanin seda veeta õhtuti raamatut lugedes, mediteerimist (oeh, see on minu jaoks NII raske, aga proovin Raunoga võimalusel kaasa minna) ning kasvõi trolliga tööle sõites meilide või Delfis skrollimise asemel lihtsalt olla. Minu lemmikum aeg iseendale on trenn ja seda plaanin õnneks 3x nädalas harrastada!

Millised saavad olema suurimad väljakutsed?

Kõige rohkem kardan, et komandeeringute või muidu tiheda töönädala tõttu ei jõua kõiki “plaane” täita. Samas loodan, et hoolika planeerimise korral on kõik võimalik. Võtsime just Raunoga selle nädala kalendri ette ning hakkasimegi planeerima stiilis: “Esmaspäeva hommikul olen mina trennis, teisipäeva õhtul oled sina bändiproovis, kolmapäeval olen mina Riias ja sina võtad Ruubini, reedel lähme kahekesi õhtusöögile jne”. Ega muud moodi teha ei saagi!

Lisaks leppisime kokku, et iga õhtu kell 22.00 paneme telefonid ära ning teleka kinni. Nii on meil ca 1h segamatut aega teineteisele või iseendale.

Uni on teine teema, mille osas on mul omad kahtlused. Ma saan küll ca 7 tundi und täis, aga viimased poolteist kuud oleme Raunoga suhteliselt magamata. Alguses oli Ruubinil larüngiit ja sellest jäid veel kaheks nädalaks öised köhahood, mis ei lasknud tal rahulikult magada (ja siis ei maganud ju ka meie). Tervenedes tuli tal aga uus periood, kus ta hakkas kahesele omaselt piire kompama ning igal võimalikul viisil meid õhtusel magamaminekul oma tuppa meelitama (küll oli vaja juua, siis pissile, siis oli vaja mõmmit otsida või põhjendada, miks õhuniisuti enam tema toas pole…), millega hetkel süsteemselt tegeleme, aga ikkagi on see tekitanud väga rahutuid öid.

Rauno kardab, et tema ei saa oma sotsiaalset plaani täis. Ega ta polegi suurem asi “kohvitaja” nagu mina, aga lohutasin, et igasugused lumelauasõidud ja bändiproovid sõpradega on osaliselt ikkagi ju sõpradega koosveedetud aeg. Ehk on sellest väljakutsest abi ja ta läheneb lähedastega koosveedetud ajale samuti süsteemselt. Katsetame!

Oleme Raunoga igal juhul väga entusiastlikud ja hetkel igati energiat ning jaksu täis, et sellise plaani järgi elada. Jätsime nädalavahetuseks Ruubini oma Pärnu vanavanemate juurde kvaliteetaega veetma ning oleme saanud mõnusalt puhata ja teineteisega olla. Oh, kuidas seda vaja oli ja peale seda on tõesti tunne, et olen õnnelik ja valmis olema the best lapsevanem!

Mis ma soovin väljakutse lõpus saavutada?

Soovin, et 4-nädalase väljakutse lõpuks tekiksid positiivsed harjumused, mida suudame ka edaspidi jälgida. Oleks ju igati aus iga õhtu kell 22 kõik ekraanid välja lülitada ja partneriga segamatult suhelda või hoopis raamatut lugeda. Samamoodi oleks mõnus jõuda regulaarselt trenni ning pöörata Ruubinile täielikku tähelepanu (alguses mõtlesin küll, et mis see 15 minutit segamatut tähelepanu ära ei ole, aga kui endaga aus olen, siis tean, kuidas ma pidevalt temaga koos olles ikka samal ajal pesu voldin või mänguasju koristan).

…ja kõige selle tulemusena tahaksin, et läheksin vähem endast välja, võtaksin erinevaid “väljakutsuvaid” olukordi kergelt ja võimalusel huumoriga ning tunneksin igapäevaselt ennast õnnelikuna. Et tass oleks alati täis.

A mida Rauno arvab?

Istuda pühapäeva hommikul arvuti kalendri taga, et paika panna kogu nädala töö-, hobi-, liikumise-, sotsialiseerumise-, söömise-, mitte midagi tegemise plaanid on minu jaoks ikka mega NO NO. Paraku see pole hetkel valik ja umbes 10 minutise süvenemisega on plaan valmis. Ma olen alati vingunud, et ma ei saa nii elada kui mul on terve nädal plaani täis, kuidagi ängistav või nii… Samas nüüd on mul selge visioon, millal on minu aeg ja kuidas ma seda kasutan. Kui päris aus olla, siis varasemat trotsi mööndes on isegi hea tunne hetkel. Jätsin muidugi ohtralt ruumi eksimiseks.

A mis sul kavas siis on?

  • Trenni ajad kolmel hommikul
  • Ruubini lastehoiust peale võtmise graafikud
  • Muusika tegemise, sõpradega olemise ajad ja muud aktiivsed tegevused, mis on peamiselt mulle mõeldud. Kas või üksinda jämmimine.
  • Töö graafikud
  • NUTI VABA AEG, mis sai iga päev kl 22, et kl 23 magama minna. Lisaks kavatsen oma telefonis ZEN mode kasutada, mis lülitab kõik ettemääratud ajaks välja ja enne ei saa näppida kui aeg täis. Tuleb kasuks kodus Ruubiniga mängides või lihtsalt telefoni eiramiseks.

Ühesõnaga, terve järgmine nädal on teada, mis ma teen. Vaatame, kas mul tekib stress, et mul see nii on… sest tavaliselt tekib. Pigem tundub, et oleme üsna palju juba õigesti teinud, teadlikult tegelenud vähemalt osade teemadega. Nüüd on kava süstemaatilisem ja saab selgema ülevaate, kuhu poole kaalukausid kalduvad.

Who’s in ja ühineb väljakutsega?

PS!PS! Leidsin täitsa huvitava nutitelefonide lukustuskarbi. Ma olen alati mõelnud, et päris hea oleks mingi hetk telefonid lihtsalt kinni panna. Hetkel viskan kotti või võimalikult kaugele silma eest ära, aga iga kord kui tekib tunne, et mis nüüd teha, käib südamest jõnks läbi. Fuck. Kus telefon on?! Ja teised korrad, kui Anettiga kordamööda telefon — vestlus põrgatust teeme jäävad laused poole jutu pealt õhku seisma, sest trükkimine tuleb lõpule viia ja nii korda mööda. Mis on päris piinlik. Ja need hetked kui tuled mingist jube naljakast chat vestlusest päris maailma ja pead mõtlema, mida ma parajasti tegema pidin…

Anetti blogi leiad SIIT!

Armas Pere ja Kodu lugeja, kui oled valmis ennast lapsevanemana ja partnerina pisut turgutama, siis laadi alla nädalakava SIIT ja kirjuta meile paari nädala jooksul aadressil perejakodu@perejakodu.ee, kuidas sul nädalakava täitmine läheb. Mis on sinu jaoks väga lihtne ja mis kukalt kratsima paneb? Kirjutajate vahel loosib TAI välja kinkelevi pileteid, et lapsevanemad saaksid ka endale aega võtta.