Triini blogi| Hooti vinguv naine on mõlemale osapoolele tervislik nähtus
Lugesin kahe mehe arvamusi naiste vingumise ja meeste pereellu panustamise teemal. Üks mees arvas, et naised vinguvad liiga palju ja tühiste asjade kallal ning teine, et kui mees panustaks rohkem, siis ei oleks sellist vingumist üldse olemaski.
Mõlemal on õigus.
Mehed ei näe, mis toimub meie sees ja alati, kui naine räägib, siis ta ei tee seda sellel eesmärgil, et midagi oleks vaja korda teha, vaid jagab lihtsalt oma emotsioone.
Ma ilmselt kuulun sinna hooti-vinguvate naiste valdkonda. Ei ole põhjust iga päev midagi Mehele kurta, nõuda või palveid/käske edastada ja suhteliselt sageli elan ka oma emotsioone siin blogis välja. Olen täheldanud seda, et leidub naisi, kes lihtsalt naudivad oma mehe kallal tänitamist, dikteerimist ja mehe alandamist ka siis, kui mees on täitnud kõik nende käsud. Ikka on vaja millegi kallal iniseda ning selleks ei valita kohta ega aega. Ja siis leidub selliseid naisi, kes hooti vinguvad ja siis lõpuks selliseid, kes elavad sissepoole.
Sissepoole elamine halvim
See viimane variant on kõige halvem, sest sissepoole elamine mõjub mõlemale osapoolele halvasti. Kui oma tundeid, soove jms ei väljendata, siis kuidas peaks üks meesinimene aru saama, et midagi ei ole korras? Ja kui ühel hetkel siis see sissepoole elav naisinimene plahvatab, siis see on tema elukaaslase jaoks nii arusaamatu asi, et ta kohe ei tea, kummas suunas põgeneda. Ja siis ei saa see mees aru, et kuidas midagi sai valesti olla või paigast ära olla kui kunagi neid asju teemaks ei võetud. See on mehe suhtes ebaaus ka. Mehed ju ei näe, mis toimub meie sees ja alati kui naine räägib, siis ta ei tee seda sellel eesmärgil, et midagi oleks vaja korda teha, vaid jagab lihtsalt emotsioone.
Hooti vinguv naine on aga tervislik nähtus. Miks? Sest vahel tuleb lihtsalt mehele meelde tuletada, et ka naine on inimene, kes ei jaksa üksi. Kellel on vaja tuge, abi ja õlga, mille najal nutta. Näiteks oli meil olukord Mehega: mina olin mingi aeg kodune ema ning koduse emana siis ongi normaalne, et minu kanda oli majapidamine ehk koristamine, kokkamine, pesumajandus ja peamised asjad lapsega. Eks mees ka aitas kui vajadust oli, aga koduse emana tundus minu jaoks idiootsus istuda oma pee laiaks ja oodata, mil Mees töölt koju laekub ja siis süüa tegema hakkab. Mul oli aeg ära jaotatud nii, et jõudsin kõik vajalikud toimetused tehtud ja jäi aega endalegi üle. Lapsega sai iga päev mängitud ja nii edasi.
Jagame kõiki töid
See kõik muutus, kui läksin tööle tagasi. Eks Mehe jaoks tuli see muudatus samamoodi nagu lapselegi üle kivide ja kändude. Laps pidi kohanema hoiuga ja Mees pidi kohanema sellega, et nüüd on vaja ka temal rohkem elamisse panustada. Eks ta alguses küll proovis tulla töölt koju ja siis rõhutada oma väsimust ja jätta elamine minu õlgadele, aga suhteliselt ruttu sai talle selgeks tehtud, et minu sissetulek on meie perele samuti vajalik ja kuna mõlemad käime tööl, siis on mõeldamatu, et mina teeksin kõike peale tööpäeva lõppu. Eks selliseid vestlusi nendel teemadel oli meil ikka pikka aega ja kuna rääkijaks olin peamiselt mina, siis ilmselt läheb see vingumise alla kirja.
Samas kui aga Mees ei panustaks üldse, siis ilmselt oleks minul oht kiiresti läbi põleda. Ärgata hommikul esimesena, et saaks kõikidele toidud ja riided valmis ja loomad korda ja siis viimasena magama, et kraanikauss ikka nõudest tühjaks pesta ning riided triikida. Seega siis jaotasimegi ära tegevused: korda-mööda koristame ja teeme süüa ja panustame ühisesse heaollu. See on ju osaliselt iseenesest mõistetav, et kui kodu on puhas ja soe, siis on kõigil hea olla ja pinged kaovad, kui mõlemad osapooled panustavad kodu ja lapsega seotud tegevustesse.
See aasta aga juhtuski nii, et suvel me Mehega koos puhata ei saa. Lasteaed on suvel kinni ning selleks, et mitte lapsele asjatut stressi tekitada asenduslasteaeda viimisega, võtsime Mehega välja puhkuse niiviisi, et laps oleks kodus. Seega siis esimesed nädalad olen mina lapsega kodus ja Mees siis viimased nädalad. Eks see saab meile katsumus olema, sest oleme harjunud varasematel aastatel suvel koos puhkama ja ringi seiklema, aga õnneks käib Mees graafiku alusel tööl ja küll ka nii nädala sisse neid vabu päevi satub. Oma vanemate juurde me last viia ei saa ega taha ka, sest nemad on ka tööinimesed ning nende kohustus meie suureks kasvatamise näol on juba täidetud. Meie laps, meie vastutus ja oleks ebaaus eeldada, et tööl käiv vanavanem puhkust ei vajagi.
Minu nimi on Triin (31): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a 11k), lisaks neile veel deegud, kassid Caesar ja George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.
