Foto: Unsplash
Internetis on praegu kui kulutulena levimas ports artikleid selle kohta, kuidas muudkui lapsi untsu keeratakse. Igasugused hellused oma lapse suunas võivad lõppeda sellega, et nendest saavad lumehelbekesed või vatitupsukesed. Tundub, et kõik kasvatusmeetodid on valed, kui sa just Gordonit ei tee. Iga nurga peal leidub justkui keegi inimene, kes peab end mingis valdkonnas spetsialistiks ning omab enda arvates jumalast antud õigust teisi hukka mõista. Kahjuks on peamised hukkamõistu objektid emad, eriti noored emad.

Kui mina olin beebi, siis minu emale loeti haiglas sõnad peale, et last võid sülle võtta vaid toitmise ajaks. Muul ajal ei tohi last kohe kindlasti mitte sülle võtta, kuna see hellitab selle imiku nii ära, et sealt küll inimest ei tule. Rinda tuli enne lapsele pakkumist küürida ja desinfitseerida, sest muidu saab see imik endale oma ema küljest mingi hullu surmatõve ning üldse ei tohi sellest lapsest suurt välja teha muul ajal kui söögi ajal. Emad nägid esimesena lapse tagumikku ning siis kolm päeva peale sünnitust näidati ette ka laps terves tükis. Võib-olla peale sünnitust näidati mõnele emale ka lapse nägu, aga minu emale küll mitte. Kujuta ette- sünnitad lapse, näed ta tagumikku ja siis kolm päeva hiljem tuuakse sulle see väike pamp pihku koos kasutusjuhendiga. Ma ei tea kui paljud emad nende õpetussõnadega koju läksid ning nii talitasid, aga ilmselt nii mõnigi. Kui see pole alus väärastunud kiindumussuhte kasvulavaks, siis mis veel?

Kui minu tütar sündis, sain ta endale kohe rinnale. Tahtsin teda sellest hetkest hellitada ja nunnutada palju jaksan ning reageerisin iga ta piiksu ja kääksu, nutu peale. Tahtsin tekitada temas tunnet, et olen olemas ka siis kui ta mind ei näe. Minu jaoks oli ja on väga oluline turvaline ja terve kiindumussuhe ja sellest mõtteviisist lähtub ka mu lapse issi. Samas oleme abikaasaga alati proovinud last suunata ja julgustada kõike proovima — põhimõte on selline, et kui ei proovi, siis ei saa öelda, et ei oska. Proovi ära ja siis saad alles anda mingile tegevusele hinnangu. Nii kurb kui see ka ei ole, siis kõige suurem pidur oma enese elus oled sina ise. Seega alles hiljuti käisime Kuutsemäel, kus sai laps instruktori käe all selgeks suuskadega mäest laskumise. Ta on selles ikka väga osav ning viimasel korral seal käies proovis ta sellist rada, mis minu jaoks omaette väljakutseks osutus. Kukkusin nii pahasti, et ei suuda praegu ära otsustada, millist jalga longata. Laps aga nautis laskumisi ja muudkui soovib uuesti minna proovima.

Emad, kes on otsustanud, et nemad tahavad oma last hoida enda vastas 24/7 teevad nii nagu nemad paremaks peavad. Nende jaoks on esikohal laste heaolu ning keegi ei sünnita siia ilma ühtegi last mõttega, et „issand kui tore, saan selle järglase nüüd untsu keerata”. Me laps tuleb meile ka öösiti vahel kaissu ja see on täiesti okei. Ma kutsun ise teda endale vahel kaissu kui abikaasa kodunt ära tööl on, sest tegelikult mulle väga meeldib kui mu laps mu lähedal on. Nii kaua kuni laps ise ka soovib seda lähedust ning kaisutusi, siis kavatsen seda talle kõike igal võimalusel pakkuda.

Kaisus magamisest loe rohkem SIIT!

Ma arvan pigem, et sellised kriitikud, kes selles nüüd potentsiaalse lumehelbekese kasvulava näevad, ise kriitiliselt peeglisse vaatama peaks. Ikka öeldakse ju, et me pakume oma lapsele seda, mis meil endil lapsepõlves saamata jäi. Seega siis võib-olla tõesti nii, et emad, kes eriliselt palju lähedust oma lapsele pakuvad, on need, kes seda ise kõige vähem said?

Minu nimi on Triin (33): olen ema, abikaasa ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (33) ja Piiga (4a).