Triini blogi| Mis on kõige hirmsam emaks olemise juures
Võib öelda, et on lausa uskumatu, kui kiiresti lapsed kasvavad. Alles talvel Piiga uppus 98 suurus riietesse ja nüüd kui on aeg minna tagasi lasteaeda, tuli taaskord garderoobi uuendada. Esiteks juba seetõttu, et kõik siiani kasutusel olevad riided olid korraga väikeseks jäänud ja ka seetõttu, et need, mis vähegi sobisid, olid juba kulunud.
Ma eelistan enamasti uurida tuttavatelt ja sõpradelt, et ega neil ei ole riideid, mida sobiks anda teisele ringile. Mulle ei meeldi tekitada riidekuhilaid, kuna laps kasvab nii kiiresti. Samas Piiga on nüüd jõudnud vanusesse, kus enam riideid suurt järgi ei jää ühelgi lapsevanemal kui just igaks päevaks uut komplekti selga anda ei ole.
Minu laps neljane tütar kasvas talvega võrreldes riidesuurusest 98 suuruseni 110/116. Jalanumber, mis oli sügise lõpus 24, on praeguseks 28/29 ja tundub, et lõpuks on ta jõudnud teistega võrdsele pulgale pikkuse poolest. Eks ilmselt seetõttu see suur piimajoomine öösiti käinud ongi, et laps on visanud siin 10 cm pikkust niiviisi, et silm ka aru ei saanud.
Ja mitte ainult ei ole suuremaks kasvanud ta keha, vaid ka olemiselt on ta täiesti teistmoodi. Riideid ostma minnes tuli esimest korda minna kabiini riideid proovima, sest pealtnäha paras komplekt oli tegelikult juba väiksemapoolne. Riietuskabiinis siis neiu dikteeris: mind pandi istuma, ise proovis endale riideid selga ja valis välja need, mis kõige rohkem meeldisid. Mõne asja sain ka mina ise valida, aga tundub, et otsa on saamas need ajad, kus emme otsustab, mida laps kannab.
Samuti tehakse mulle iga päev umbes 100x selgeks, et ta on juba suur tüdruk ning ei vaja enam abi ja pean laskma tal rahulikult enda asju toimetada. Mul on meeletult raske hoida end tagasi ja mitte tal kogu aeg kannul kõndida. Pean hoidma end tagasi, et mitte sekkuda tülide lahendamisse, sest kui ise sekkun, siis ei õpigi ta tülisid lahendama ja leppima. Pean õppima mitte proovima teda kõrgustest päästa ja laskma tal ise oma kehalisi piire ja võimeid kombata. Siiani kui ta on kusagil turninud, siis on meil kokkulepe, et alla kukkudes midagi tähtsat ära murda ei tohi...näiteks kaela murdmine on absoluutselt keelatud. Kui ta rattaga sõidab, siis kordame üle kõik reeglid ning lepime kokku kohad, kus ta mind järgi ootab. Pean õppima teda usaldama nagu peaaegu suurt inimest ning see on mulle väga raske. Samas ma näen, et talle meeldib, et annan talle tegutsemisvabadust ning olen olemas ta jaoks kui tal tuju tuleb lihtsalt kaisutades pilvi vaadata.
Kõige hirmsam emaks olemise juures ongi vist see, et mind ei ole tal enam nii palju vaja kui enne. Ta saab iseseisvamaks, langetab oma otsuseid minust sõltumatult lubatud reeglite piires ning ka meie vestlused on muutunud järjest sisukamaks, sest ta on vaikselt õppimas seoste loomist. Kuigi vahel tema loogilised järeldused on sellised, et karju appi. Näiteks pangakaardil olev raha ei ole olemas tema silmis ja kord tekkis meil vaidlus teemal varastamine. Nimelt ta arvas, et kui raha kassapidajale ei anna ja kuna pangakaart pole tema jaoks maksevahend, siis emme ju ilmselgelt varastab. Kulus tükk aega selgitamaks, et pangakaart on maksevahend, seal sees elab raha ning kui emmel tõesti kord raha otsa saab, siis emme ei lähe lihtsalt poodi. Eks talle ilmselt siiani see pangakaardi teema parajalt umbusku tekitab, sest vahel ma talle ikka oma sendiportsu pihku pistan, et ta siis kõik oma sendikassasse panna saaks. Pangakaarti ma ju talle mitte kunagi ei anna kassasse panemisks ja nii ei saa ta ju ometi usaldada seda juttu, mis ma räägin rahast, mis kellegi kaardi sees elab.
Minu nimi on Triin (32): olen ema, abikaasa ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (33) ja Piiga (4a).
