Triini blogi | Tahad nõmedast tööst eemale? No aga jää rasedaks siis!
Võib-olla tõesti on minust saanud endale märkamatult kibestunud ja negatiivne inimene, kes siis seda ka ülejäänud inimestele üle kannab ja seeläbi nende arengut ning produktiivsust tekitab?
Personalijuhina aga tuleb olla kõigile eeskujuks iga sammuga, sõnaga, iga tööl veedetud hetk oled jälgimise all. Eksimusi ei andestada hoolimata sellest, et said selle ametikoha nii, et puudub igasugune varasem taust personaliga tegelemiseks….nagu ka teistel selles firmas enamasti. Seega tunnengi, et kui mingi hetkeni oli mul tööandja poolne tugi olemas ja seejärel on järjest enam visatud uute ülesannete näol mind vette stiilis upu või uju. Iga kuu lisatakse uusi ülesandeid, mis on ajamahukad ja mille eest kuidagi midagi rahaliselt juurde ei anta. Samas tööleping on ehitatud selliselt, et kui antakse korraldus peldikut küürida, siis tuleb seda ka teha.
Viimased nädalad olen pidanud töötajatega vestluseid selle kohta, kuidas neil läheb. Jälgin nende töötulemuste protsentide kõikumist ja tunnen ise, et olen kui kubjas. See roll aga ei sobi mulle. Ma pole kunagi osanud teisi millekski sundida kui see viis, kuidas seda tehakse, käib mu põhimõtete ja veendumuste vastu.
Seega, olles arutlenud oma tutvusringkonnas paari inimesega sel teemal, et äkki peaks minema tagasi tööturule sinna otsija rolli, siis olen saanud kahetisi reaktsioone. Esiteks: „ära mine töölt ära, jää parem rasedaks“ — kuidas saab üldse midagi sellist kellelegi soovitada? Okei, jah, rasedusega ja lapsega kodus olles tõesti saab töölt eemale ning vanemahüvitis aitab tugevalt kaasa sellele, et on, mille eest arveid tasuda, aga lapse kasvamise aeg on tunduvalt pikem kui see 1a6k. Laps on vastutus kogu eluks. Laps on inimene, kelle tegemise peale saab mõelda siis, kui oled selleks valmis. Laps ei tohiks olla kunagi võimalus saada ebameeldivustest eemale. Ma olin nagu puuga löödud! Saan aru, et naljaga pooleks visatakse midagi sellist õhku, aga tõsimeeli!? Ma ilmselt olen nii naiivne, et ma ei ole varem selle pealegi tulnud, et jääda rasedaks seetõttu, et siis pääsen eemale mingitest ülesannetest, mis ei ole toredad. Peale selle kui mõelda, mis stressi ja pinget ma praegu läbi elan, siis selline keskkond ei ole soodne õnnelik rase olemiseks ning minu pidev pingesolek mõjuks kindlasti ka oodatavale lapsele halvasti.
Teiseks oli siis selline „normaalne” reaktsioon ehk sain peotäie nõuandeid, kuidas kandideerida tööle, milliseid kanaleid kasutada tööandja otsimiseks ja kuidas ehitada üles CV niiviisi, et see reaalselt oleks ka ahvatlev ning kutsuv. Näiteks, et CVsse ei tule kindlasti mitte panna iga töökogemust. Mõtle sellele, mis on need oskused, mida sa tahad rõhutada ja pane kirja varasemad töökogemused, mis tõestavad ja toetavad nende oskuste olemasolu ning seeläbi muudad end uuele tööandjale palju ahvatlevamaks. Ole põhjalik oma hariduskäigus ning igasuguste täiendkoolituste kirjapanemisel. Olen vaadanud, et Saksamaal näiteks on CVd ka sellised, kuhu mõningatel juhtudel soovitatakse kirja panna kirjutatud uurimistööd ja mõne lausega mõtestada, millest selles töös kirjutanud oled. Eks selline asi annab palju mõtlemisainet ning mõnigi kord võib tunduda, et tegemist on väga tüütu ettevõtmisega ning lihtsam oleks oma meelehärm alla neelata, kui end käsile võtta ja siis proovile panna.
Eks tulevik näitab, mida ma endaga peale hakkan: kas jätkan samas vaimus lootuses, et kord on kõik roosilisem? Või lähen ära selle töö pealt?
Minu nimi on Triin (32): olen ema, abikaasa ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (33) ja Piiga (4a).
Head väikeset laste töötavad emad, kas olete olnud sarnases olukorras ja millise lahenduse kasuks otsustasite?
