Foto: Unsplash
Mul on selja taga kaks päris pikka ja kurnavat päeva. Tütar on teist päeva minuga ja eilsest õhtust alates on ta palavikus, mis täna päeval tõusis ja lisandunud on väike köha ja nohu.

Lahutatud isa kirjutab oma blogis Ühe isa lugu, kuidas laps talle õppetunni andis!

Kuna eile päeval ei olnud tal veel ühtegi märki haigusest ja õues oli tõeliselt ilus talveilm, siis otsustasin teha talle rõõmu ja viia ta kelgutama. Jõuluvana tõi talle armsa roosa kelgu, mis siiani veel toas oli seisnud ja eilne päev tundus olevat ideaalne selleks, et teha esimene kelgutamine.

Kodu lähedal asub park, kus on ka väike mägi, mille nõlvalt on lausa ideaalne kelguga alla lasta. Mu tütre jaoks on see mägi küll veel veidi liiga kõrge, kuid arvasin, et kui ta kasvõi kolmandiku nõlva pealt alla laseb, siis peaks elamust olema küll ja veel. Paraku oli teekond sinnani üsna vaevaline, sest nii paksu lund ei mäletagi, et mitmete talvede jooksul olnud oleks. Läbi pargi polnud võimalik minna, sest seal oli vaid kitsas jalgrada sisse käidud, kuid aastast tütart kelguga sealt läbi vedada poleks olnud mõeldav — ta oleks lihtsalt kaelani lumes olnud. Seetõttu otsustasin minna ringiga mööda tänavaid. Suure osa teest pidin keset autoteed liikuma, sest kõnniteed olid lumest lahti lükkamata või sellel lõigul neid polnudki. Igatahes kohale me jõudsime ja saime ka esimesed liulaskmised teha.

Seejärel otsustasin minna koju tagasi, aga veidi pikema ringiga, et laps saaks kelgusõitu nautida ja mul oli ka kaamera kaasas, sest soovisin metsa vahel temast kelgu peal mõned ilusad pildid teha. Tegemist ju ikkagi tema esimese kelgutamisega, millest võiks jääda ka ilus mälestus. Nii me siis tegimegi mõnusa metsaringi, koos väikesete pildistamispausidega ja siis jälle kiiremate lõikudega, mis tütre näole iga kord laia naeratuse lõi.

Koju tagasi jõudes mõne aja pärast märkasin, et laps on jonnakam kui tavaliselt. Õhtu hakul oli põhjus selge — tal oli tõusnud väike palavik. Kuna tal mingeid muid sümptomeid polnud, siis ei hakanud ma veel erilist paanikat sellest tekitama ja oli nagu iga teine õhtu. Olen varasemalt juba veidi kirjutanud sellest, et mu tütrel on nahaga probleeme, mis nüüdseks on väga hästi kontrolli all ja ta nahk on jälle väga ilus. Küll aga on ta toidumenüü siiani olnud üsna tagasihoidlik, sest pole ju teada, mis võis olla probleemi põhjuseks. Olen talle iga korraga välja mõtelnud uusi toite, mis oleksid kõik väga puhtad s.t. koosneksid valdavalt mahetoodangust, aga samal oleksid toitvad ja loomulikult ka maitsvad.

Viimase aja vaieldamatuks lemmikuks on pannkoogid, mille teen mahe-pannkoogijahust, piima asemel kasutan vegan mandlipiima ja muna asemel banaani. Ma polnud elus enne selliseid pannkooke teinud ja ei osanud ka ise midagi oodata neist. Kui ma aga nädala tagasi esimese selliselt valmistatud pannkoogi olin ära söönud, siis ma ei uskunud algul isegi — see oli tõeliselt maitsev. Ei sisalda ei muna, piima ega ka suhkrut, aga maitsevad paremini kui need, millega terve oma elu harjunud olnud olen. Ka mu tütar arvab samuti ja nüüd on mul olukord, kus igal ajahetkel peab olema külmkapis väike pannkoogivaru, sest see kuulub pea iga söögikorra juurde.

Teen talle muidugi jätkuvalt ka köögiviljapüreesid ja putru, kuid nende sissesöötmine muutub iga söögikorraga järjest keerulisemaks, sest preili annab väga selgelt mõista, et selle sööb ta ära ainult seepärast, et saaks peale seda magustoiduks pannkooke.

Päeva tipphetkeks osutus aga õhtune magamaminek — ega ma ise muidugi teadnud, mis mind ees ootamas oli ja ma jätsin all korrusel isegi kõik tuled põlema, sest eeldasin, et panen lapse supsti magama ja siis saan veel teleka ees ka enda kõhu korralikult täis süüa. Sain aga oma õppetunni kätte — edaspidi kinnitan keha õigeaegselt ja siis kui selleks vähegi võimalus tekib. Teine õppetund — ära kunagi alahinda last, kes on veidi tõbine.

Magamamineku algus oli nagu ikka, kuid üsna ruttu oli näha, et sellest tuleb vist tavapärasest pikem ettevõtmine. Seega võtsin tütre koos tema väikse padjaga oma kätele ja alustasin mööda magamistuba edasi-tagasi tiirutamist samal ajal jorisedes oma nelja laulu kordamööda muudkui uuesti ja uuesti. Mul on magamistuppa sisse käidud juba päris korralik rada, kus ma teda niimoodi ikka aeg-ajalt magama jalutan, kui muud meetodid ei aita. Rada kulgeb akna ja voodi vahelt ümber voodinurga ukseni, kus on ümberpööramine ja siis täpselt sama rada pidi tagasi. Sellise lapse süles magamajalutamise käigus väsib selg küll päris korralikult ära ja nii ma siis alati loodan, et ta võimalikult kiiresti uinuks.

Ja oh üllatust, üsna varsti panigi ta silmad kinni ja müstiliselt osavalt suutis magamist teeselda — mind pettis seekord ikka korralikult ära. Aga niipea kui teda voodisse panema hakkasin, siis olid silmad pärani ja mind vaadati üllatust täis küsiva pilguga: “halloo!!!…ehk teed ikka ühe tiiru veel ja laulad veelkorra kõik need neli laulu ette”. Kuna see ei ole kindlasti see koht, kus oleks võimalik läbirääkimisi pidada, siis tegin küll mõned vingemad grimassid, ilmselt laususin mõttes ka paar krõbedamat sõna ja siis jätkasin oma rännakuga tuttavat rada mööda, missest, et mu selg juba korralikult tuld lõi. Niimoodi ikka oma paarkümmend korda kõndisin edasi-tagasi kuni siis lõpuks laps ka tegelikult magama jäi. Eks see oli see, mida mina ise optimistlikult arvasin — polnud ma ju ka korralikult söönud ja seega mõistus ka ei toiminud kõige edukamalt. Jõudsin taas lapsega voodisse ja seekord ta isegi paar minutit vist magaski kuni taas silmad pärani lõi, keeras end selja peale ja hakkas jalgadega vastu voodit trampima.

Ma ei hakka üldse eitma, et seekord käis mu mõtetest veidi pikem ja veelgi krõbedam tekst läbi, mida poleks kuigi sünnis siia välja kirjutada. Oli selgelt näha, et seekordne magamajäämine on pikem ettevõtmine. Tõstsin lapse tema voodist enda omasse, sest minu kõrval magab ta enamasti paremini. Selliselt õnnestuski laps mõne aja pärast magama saada. Kuna see protsess oli võtnud aega juba kokku oma 1,5 tundi, siis püüdsin kiiresti ja ülivaikselt alumisele korrusele jõuda, et saaks lõpuks õhtusöögi kallale asuda. Ma olin väga edukas selles — ma jõudsin lausa trepi kõige alumisele astmele, kui kuulsin magamistoast seda läbi nutu kõlavat hüüdu, mis andis mõista, et pean kiiresti üles tagasi minema.

Panin lapsele luti suhu, heitsin tema kõrvale, võtsin ta käe endale pihku ja teesklesin ka ise magamist, mis enamasti toimib hästi. See toimis ka seekord lausa üllatavalt hästi. Kohe nii hästi, et kui ma järsku end üles ehmatasin, siis ei saanud üldse aru, mis toimub või kus ma olen — riietega teki peal — vaatasin kella — 2.55. Sain siis vaikselt aru, et tütar oli seekord suutnud väga edukalt hoopis mind õigeaegselt magama panna. Kuna aga ka laps ilusti magas, siis oli ju eesmärk täidetud — missest, et pea 6 tundi oli möödunud protsessi algusest. Ma vist ei pea siin mainima seda “supsti” sõna, mida algul kasutasin koos plaaniga seekord laps kiirelt magama panna.

Ajasin end üles, hiilisin trepist alla ja läksin kööki endale võileibu tegema.

"Ühe isa lugu"

On blogi ühe isa käekäigust, tegemistest, mõtisklustest, elukogemusest, millele vahelduseks rohkelt ilusaid pilte.

Juttu tuleb nii igapäevastest asjadest, aga ka sügavamatest mõtisklustest eluraskustest, emotsioonidest, rõõmudest, vaimsetest praktikatest, erinevatest eneseabi meetodeist jpm.