Foto: Pexels
Kui nüüd vaatlen tagasi seda kolme päeva, mille veetsin tütrega kahekesi kodus, siis tõstatus selle aja sees mitu korda küsimus - kas ma olen piisavalt hea isa.

Täna sai taaskord läbi kolm ööpäeva ajaveetmist koos tütrega, millest suurem osa ajast möödus toas, sest ta on haige - köha, nohu, palavik. Nii nagu lastel see ikka aegajalt kallal käib. Seega ei olnud võimalik ette võtta klassikalises mõttes põnevaid tegevusi - kuskil käia, seigelda või kogeda midagi sellist, millest oleks siis jube lihtne põnev lugu kokku kirjutada. Seetõttu otsustasin täna kirjutada loo hoopis sellest, kuidas ma selle kolme päeva jooksul taas iseendale lähemale jõudsin.

Ma olen oma elus maadelnud erinevate probleemidega, millest kõige keerulisemad on olnud need, mis on seotud mu enesehinnanguga. Ma tean, et ma pole ainus - kaugeltki mitte. Pigem on küsimus, kas eksisteerib üldse inimesi, kellel poleks probleeme enesehinnanguga? Eks igaüks vaatab oma isiklikku peeglisse ja annab iseendale hinnangu - täpselt nii ausalt, kui ta seda parajasti teha oskab või suudab. Minu jaoks on olnud üsna määravaks küsimus: "Kas ma olen piisav?" Eks ma olen seda küsimust endalt aja jooksul alateadlikult palju küsinud, kuid pole kunagi seda küsimust ilmselt isegi püüdnud lõpuni mõista. See on trikiga küsimus, sest on juba oma olemuselt üles ehitatud kahtlusele. Kui küsimusse on sisse programmeeritud kahtlus, siis üsna kindel on see, et vastus on eitav. Aga see on vale vastus. Tegemist oli vale küsimusega, millel on vale vastus.

Kui ma nüüd täna jõudsin selle aruteluni enda sees ja kõrvutasin sellega viimast kolme päeva või siis tervet kuud või isegi aastat, siis ma tean, et ma olen piisav. Saan aru ka sellest, et olen seda alati olnud - seetõttu on see küsimus oma olemuselt juba nii vale, sest tegelikult on sellele alati olnud vaid üks ainus vastus. Samas on nii palju enesekindluse probleeme, mis ei luba uskuda seda, et me oleme piisavad. On väga palju kahtlusi, väliseid tegureid, lapsepõlvest kaasatulevaid valeuskumisi või mistahes nüansse, mis panevaid meid arvama kuidagi teisiti.

Selle arusaamiseni jõudmine on väga pikk tee. Aga kui hakata mõistma, et ma olen piisav - mistahes olukorras, mistahes juhul, mistahes vormis või kujul - ma olen alati piisav, siis sealt edasi hakkab nii palju elus muutuma. Mis täpselt muutub - sellest kirjutan siis, kui mul on rohkem kogemust, et sellest kirjutada. Hetkel olen alles faasis, kus seda teadmist avastan. Ka see avastamine on pikem protsess - omaette teekond, aga üks äärmiselt huvitav rännak.

Kui nüüd vaatlen tagasi seda kolme päeva, mille veetsin tütrega kahekesi kodus, siis tõstatus selle aja sees mitu korda küsimus - kas ma olen piisavalt hea isa. Kuidas ja mis moel see küsimus üles kerkis, see polegi hetkel oluline. Tähtis on see, kuidas enda sees hakkab tekkima kahtlus - ehk ebakindlus saab koheselt jõudu juurde kui mingi väline tegur seda mõjutama hakkab. Mõistus hakkab koheselt plusse ja miinuseid kõrvutama ja seda loomulikult mingite üldlevinud standardite alusel. Ka minu peas toimus samasugune idiootne graafiku joonistamine, kus ise hindasin ennast - ühelt poolt ego, kes ladus loomulikult suuri ja rasvaseid plusse ning teiselt poolt väike ebakindel poisike mu sees, kes ohtralt miinuseid vahele surus. Kuna sellel väikesel arglikul minul olid veel toeks mõned kambajõmmid, kes aitasid enesekindlust ja usku lammutada, siis tekkiski üsna masendav olek koos arvamusega, et ma pole piisavalt hea.

Õnneks suutsin nüüd aja maha võtta ja pilgu enda sisemuse poole pöörata. Mõtlesin sellele, mis viimase kolme päeva jooksul tegelikult toimus ja mis mulle neist päevadest meelde jäi. See oli see koht, mis pani mind mõistma midagi palju suuremat ja hindama kõike hoopis teisiti.

Mulle meenusid järjest kõik korrad, kui tütar mulle otsa vaatas ja lihtsalt naeratas. Näiteks kui ta hommikuti ärkab ja vaikselt vähkrema hakkab ning siis nii siiralt ja soojalt mulle naeratab nähes, et tal õnnestus mind üles ajada. Meenusid hetked, kus ta istus põrandal ja toimetas oma mänguasjadega - see rahu, mis ta pilgus oli teades, et ma olen seal samas tema juures ning tal on igati turvaline olla. Mu silme ette tuli hetk eilsest ööst kui ta nuttes ärkas ja ta koheselt sülle võtsin, kuidas ta lihtsalt toetas oma pea mu rinnale ning siis tasapisi rahunes. Meenusid momendid, kui kodus muusika mängis ja võtsin lapse sülle ning ta siis rahulolevalt liigutas end muusikarütmis või näitas käega, kuhu suunda pidin parajasti liikuma.

Võiksin seda loetelu veel pikalt jätkata, sest neid väikeseid imelisi hetki oli nii mitmeid ja neid on alati igas päevas. Palju olulisem on mõista seda, et algse küsimuse vastus on ka peidus just seal samas nendes hetkedes. Vastus peitub lapse pilgus - kui tema silmadest peegeldub turvatunne, rahulolu, rõõm ja armastus, siis just see ongi ainus vastus, mis tegelikult määrab. Vahet ei ole, mida ütleb keegi kõrvalseisja või mingi muu inimene - see ei tohiks mitte natukenegi meie enesehinnangut alla tõmmata, sest mitte keegi teine ei saa anda hinnangut millelegi nii intiimsele nagu seda on lapse ja lapsevanema vaheline side.

Isegi kui mu enda hinnangut algselt mõjutasid mingid välised tegurid või ühiskonnanormidest tingitud asjaolud, siis vaadates enda sisse, näen, et mu südametunnistus on tegelikult puhas. Pigem oli tekkinud konflikt välise ja sisemise vahel, mis hakkas tekitama seda kahtlust ka enda sees. Ma usun, et seesama olukord võib olla väga paljudel inimestel ja tänu sellele püütakse iga hinna eest paista välja parem - peaasi, et väline hinnang oleks positiivne. Minu sõnum on aga see, et unustage ära see, mida teised arvavad - lähtuge ainult sellest, mida ütleb teie enda sisetunne, südametunnistus ja see sõnum teie lapse pilgus, mida pole võimalik ilmselt sõnadesse panna.

Mida kaugemale olen oma tänase loo kirjutamisega jõudnud ja mida rohkem meenutan varasemast neid "sõnumeid" oma laste silmades, siis järjest kindlamaks saab mulle see, et ma olen igal juhul piisav. Võin öelda täie veendumusega, et ma olen hea isa. Ma olen parim isa oma enda lastele. Selles ei saagi üldse mingit kahtlust olla. Täpselt samuti on oma lapse jaoks parim ja piisav iga lapsevanem, kes lähtub sisetundest ja kelle südametunnistus on puhas.

“Ühe isa lugu”

On blogi ühe isa käekäigust, tegemistest, mõtisklustest, elukogemusest, millele vahelduseks rohkelt ilusaid pilte.

Juttu tuleb nii igapäevastest asjadest, aga ka sügavamatest mõtisklustest eluraskustest, emotsioonidest, rõõmudest, vaimsetest praktikatest, erinevatest eneseabi meetodeist jpm.