Foto: Unsplash
Ja nii osavalt mu "nuppe" vajutada, et tükk tegemist on rahulikuks jäämisega ja mitte plahvatamisega. Selline teemaarendus pole ilmselt ühegi lapsevanema jaoks võõras, vaid pigem üsna igapäevane nähtus. Jälgin oma laste kasvatamise juures pidevalt ennast ja lapsi ning püüan märgata, mis hetked on need, kus selline närvide mäng hakkab aset leidma.

Mida rohkem seda jälginud olen, seda enam märkan, et lapsega ei olegi sellel ehk nii palju pistmist, kuivõrd minu enda käitumises, mu ootustes või olekus. Laps käitub täpselt nii nagu ta käitub — mitte üldse ettekavatsetult või pahatahtlikult, vaid pigem on tema ju hetkes ja reageerib just selles hetkes aset leidvatele asjaoludele. Lihtsamateks asjaoludeks võivad olla tühi kõht või väsimus või mingi haiguseilming — neid on lihtsam märgata ja tegemist üsna tavalise olukorraga. Raskem on aga märgata neid asjaolusid, mis tulevad minust endast. Ega inimene kipu üldse eriti ennast nägema või asju seostama endaga — pigem ikka on tavapärane harjumus otsida süüdlast ja seda alati kuskilt väljast poolt.

Küll aga peaks laste kasvatamisel väga palju keskenduma just endale ja mitte niivõrd lapsele. Selle all pean silmas seda, et kõik, mida ma ise teen — minu olek, käitumine, meeleolud, sisemised mured — mõjutavad igal hetkel ka last. Lihtsama näitena saan tuua selle, et kui parajasti on väga kiire hetk ja mul on mingi eeldus või soov midagi kiirelt teha või kuskile jõuda, siis nagu kiuste sellel hetkel on lastel vaja aega viivitada. See omakorda suurendab mu enda närvilisust ja lapses jällegi tahet veel rohkem eemale tõmbuda, lollitada või oma meeleolu välja näidata ja seeläbi aega viita. Küll aga olen jõudnud selleni, et just see kiire hetk võiks olla koht, kus hetkeks aeg maha võtta ja mõelda, mida laps mulle öelda soovib. Tema käitumises peegeldub ju mingi sõnum, mida lapsevanemana pean oskama lugeda. Missest, et väga paljud vanemad seda ei tee.

Lapsed elavad enamasti hetkes, neil ei ole kiiret. Väiksematel lastel puudub isegi aja mõiste ja see on asi, mille me ise neile aja jooksul õpetame. Ehk on nende sõnum see, et võtaksin vabamalt ja näeksin rohkem suuremat pilti — keskenduksin vähem sellele mingile “tühisele” asjaolule, mille tõttu mul kiire on ja naudiksin pigem protsessi. Kui seda selliselt teeksin, siis oleksin kindlasti rõõmsam, rahulikum ja märkaksin ka sellel hetkel seda, kui armsad lapsed mul on. Kuidas lapse jaoks on ka selles hetkes rõõm, mida ma ei kipu märkama — kuidas ta ka sellel hetkel vajab armastust, tähelepanu ja seeläbi turvatunnet, mis lööb tema jaoks kõikuma, sest minust peegeldub mingi ebameeldiv energia — närvilisus, muretsemine, ärevus või isegi viha. Suures plaanis pole ju see hetkeline kiire asjaolu üldse tähtis — 5 aastat hiljem ei mäleta ma kindlasti, et sellel päeval ja kellaajal oli vaja kuskile jõuda. Küll aga peegeldub see minu ebameeldiv käitumine minu lapses ka 5 aasta pärast. Mida tihemini see juhtub, seda kindlam võib olla, et lapse sisse jääb tugev ja selge jälg.

See oli nüüd küll üldistatud näide. Tänane reaalsem olukord oli see, kus soovisin leida hetke, et arvuti taha istuda, et oma järgmist blogipostitust kirjutada. Iga kord, kui olin saanud paar minutit süveneda, siis tütar andis endast märku, et ta pole üldse rahul sellega, et kulutan aega tema asemel arvutile. Mida hetk edasi läks seda tugevamaks tema jonn muutus. Lõpuks lahendasin olukorra sellega, et võtsin preili endale põlvele ja siis tegime koos tööd. Tema oli rahul, et sai olla minu läheduses ja mina rahul, et sain natuke oma “olulisi” asju tehtud. Suurim võit minu jaoks oli aga see, et ka ma ise sain sellel hetkel tunda lapse lähedust ja mõistsin seda, et tema maailmas olengi ju mina ülioluline, aga mitte see arvuti või blogi või mingi kirjateos. Kui ma 10 aasta pärast meenutan, siis kindlasti saan tunda rõõmu selle üle, et mul oli võimalus niimoodi tütar süles tööd teha. Kõige olulisem oli tänases aga see, et hetkega muutus kodune energia — mõlemapoolse negatiivsuse asemele tekkis mõnus, lähedane ja soe olek.

Kogu selle mõtiskluse käigus jõudsin selleni, et tegelikult on lapsed ju meie enda peeglid. Nemad ei käitu mitte selle järgi, mida me neilt soovime või mida räägime, vaid pigem selle järgi, kuidas ise käitume ja millist eeskuju anname. Seega põhirõhk peaks meil olema enda analüüsimisel, oma käitumismustrite äratundmisel ja nendega tegelemisel. Me ise käitume tegelikult ju üsna sarnaselt sellele, kuidas käitusid meie vanemad, siis kui ise lapsed olime. Sama moodi võtavad lapsed üle meie käitumismustrid. Seega oleks aeg mõtelda sellele, millist eeskuju tahan ikkagi oma lapsele anda, millist käitumist temalt eeldan ja siis hakata iseendas seda muutma.

Eks teine külg asjas on see, et lapsed soovivad saada ka meie tähelepanu, tunda seda, et nad pole oma muredega üksi — olgu need mured nii väikesed kui tahes. Nende väikeses maailmas on tegemist aga nende jaoks suurte muredega. Või ehk hoopiski see, et neilt tuleb signaal korraks peatuda, aeg maha võtta ja lihtsalt kallistada. See on asi, mida me täiskasvanud oma kiires elus ei kipu ju kuigi tihti tegema. Selline spontaanne kallistamine peaks toimuma ka vanemate vahel — ainult nii näeb ja õpib laps jagama lähedust tulevikus oma partnerile. Hetkeks aja mahavõtmine võiks toimuda just nendel hetkedel, kus me selle jaoks üldse aega ei leia. Lihtsalt korraks peatuda, märgata, teadvustada, mis seis on ja rõõmu tunda sellest hetkest. See on kindlasti asi, mida püüan ise nüüdsest rohkem tegema hakata, sest olen ka ise selline, et kiirel hetkel unustan enda, end ümbritseva ja ei märka piisavalt, et peaksin hoopis seda hetke rohkem nautima.

Tulles tagasi käitumismustrite juurde, siis olen ise hakanud tõmbama paralleele ja püüdma märgata seda, kas ma käitun mingites olukordades sarnaselt oma vanematele. Teen seda nii, et võtan mingi käitumise, mida ise teen ja siis püüan meenutada oma lapsepõlve ja enda vastu täiesti ausaks jäädes tunnistan, et mingis situatsioonis käitun väga sarnaselt nagu seda tegi minu isa või ema. Järgmiseks püüan meenutada, kuidas ma ise lapsena sellisesse käitumisse suhtusin või mida sellel hetkel tundsin või kuidas oleksin soovinud, et mu vanemad oleksid käitunud. Niimoodi leian üles endas põlvest-põlve edasiliikuvad mustrid, mille üle ma tihti kuigi õnnelik ei ole.

Ainult ma ise saan neid mustreid muuta või täiesti ära jätta. Ainult läbi selle, et vaatan endasse, analüüsin täiesti otsekoheselt ja tunnistan neid. Siinkohal toon välja selle, et mul ei ole oma vanematele mingeid etteheiteid — suures plaanis oli mul väga õnnelik lapsepõlv ja olen rahul, et minust kasvatati igati eeskujulik inimene. Samas on aga neid nüansse, mida kindlasti soovin enda elus ja oma peres teisiti teha — ainult seetõttu, et ma olen teadlikum.

Hästi oluline on mõista ka seda, et isegi kui mu vanemad tegid midagi “valesti”, siis omal ajal ja igal ajahetkel andsid nad ju endast parima. Vastavalt sellele kasvatusele, mida nad ise oma kodudest kaasa said, oma teadlikusele, oma läbielatule ja sellele infole,mida neile parajasti jagati. Ka neid mõjutasid ümbritsevad asjaolud, inimesed ja ühiskond koos kõikide normide ja tavadega. Seega ei tohiks kellelegi midagi ette heita ega näidata näpuga — “mina pidin hakkama saama palju raskemates oludes” või siis “olen selline, sest mu vanemad olid kõiges süüdi”. See ei ole kunagi vabandus selleks, et olla ise parem ja tegeleda enda teemadega, et oma lapsed saaksid nautida muretumat, rahulikumat ja palju rõõmsamat lapsepõlve. Seega ainus, mida ma saan teha, on teadvustada endale, mis oli siis ja kuidas see mind mõjutas ning seeläbi vajadusel seda nüüd endas muuta. Igal ajahetkel saan endasse vaadata ja küsida, kas tahan selline olla ja seda ka oma lastele edasi anda. Kas mu laste hetkeline käitumine on tingitud minust endast, minu hetke mõtetest, emotsioonidest või tegudest. Liiga tihti saan sellele jaatava vastuse. Aga just see jaatav vastus on see, mille läbi saan ise õppida, areneda ja oma lastele pakkuda ilusamat tulevikku.

Ennekõike peaksin oma lapsi tänama selle eest, et nad on tulnud siia ilma mind õpetama, arendama ja näitama, kuidas saaksin olla parem inimene. Nad juhivad mu tähelepanu sellele igal ajahetkel — küsimus on vaid selles, kas ma oskan seda märgata. Tänaseks juba oskan ja ma olen selle üle äärmiselt tänulik.

Kommenteeri või jaga oma mõtteid blogi Facebooki lehel Ühe isa lugu

On blogi ühe isa käekäigust, tegemistest, mõtisklustest, elukogemusest, millele vahelduseks rohkelt ilusaid pilte.

Juttu tuleb nii igapäevastest asjadest, aga ka sügavamatest mõtisklustest eluraskustest, emotsioonidest, rõõmudest, vaimsetest praktikatest, erinevatest eneseabi meetodeist jpm.