Sipsik Hele-Mai Alamaa
Käisin oma viiese ja äsja 8-aastaseks saanud pojaga Sipsikut vaatamas. Olgu kohe öeldud, et vahel kraaklevad poisid omavahel nii, et sel hetkel tahaksin ise kuu peale sõita nagu Sipsik uues multikas.

Pärast tüli on aga venna-armastus jälle nii suur, et üks läheb, veidi küll nina maas ja häbenedes, teise juurde, ja on valmis kinkima talle oma kõige armsama lego! Minu hirmust (kas nad kunagi hakkavad omavahel mõistlikumalt läbi saama?!) tekkinud märg silmanurk asendub rõõmuläigatusega.

Multika Mardi-Anu omavahelised tülid ei jõua oma kirglikkuselt küll minu poiste omadele järgi, aga hea kõrvaltvaate oma vennasuhteid analüüsida annab neile siiski seegi. Suud ammuli vaatasid nad igatahes just tülidialooge.

Kartsin veidi - ei teagi miks - et vanemale poisile jääb Sipsiku multikas äkki juba veidi igavaks. Õnneks sain enne kino oma kahtluse väljendamisel sõnasabast kinni: las ta otsustab seda parem ikka ise.
Ja no ei olnud igav! Vene (?) aktsendiga lõbusalt lobiseva taksojuhi üle naersime lastega koos (mulle ei tulnud pähegi, et see pole poliitiliselt korrektne).

Laps küll küsis, kas taksos ei peagi turvavööd kinni olema, aga ütlesin, et peavad ikka küll – multifilmis pole lihtsalt alati kõik nii täpne kui päriselus. Samas oleks olnud muidugi kõige korrektsem (!), kui Anu oleks sõitnud taksos turvatoolis – aga samas taksos ei pea viiene seda Eestiski. Takso ei meenutanud ka just Eestis sõitvaid taksosid, aga multifilmi üldist väärtust sellised asjaolud kuidagi kõigutama ei pääsenud.

Sipsiku raamat on meil ammu läbi loetud. Ma ei küsinud ei enne filmi ega filmi lõpus oma lastelt mornilt ja kahtlustavalt, kas Sipsik rääkis ikka „õige“ Sipsiku häälega? Ma ei küsinud neilt, kas see oli ikka „õige“ Sipsik seal multikas ja kas „õige“ Sipsik üldse nii teeks? Ja kas „päris“ Anu või Mart niiviisi käituks? Ma ei tahtnud nende silmnähtavat rõõmu multikast rikkuda.

Kuigi pean oma mõlemaid poegi päris suure arutlusoskuse ja -huviga poisiks, siis neil endal selliseid küsimusi ei tekkinud. Tegelikult, isegi minul ei tekkinud! Mul oli lihtsalt hea meel, et Sipsik on pääsenud raamatukaante vahelt välja ja ta elab nüüd kuskil veel. Võib-olla oligi film mõnes kohas veidi konarlik, õpetlikkust ja möllu siduda püüdes, aga minu lapsed seda igatahes ei märganud. Las neile jääb nende rõõm, oma multifilmi-Sipsikust.

P. S Ma ei soovita seda multikat ühelegi perele, kus lapsed kunagi ei tülitse, kus lapsel viiesena enam ühtki tujukuse hoogu ei ole ja kus lapsed - taevas tule appi! - vahel lausa nalja pärast mõne krooksu teevad. Mine tea, äkki teevad pärast filmi järgi. Õudne! :)