Abi vajavad mõlemad
Esimesse klassi mineva poja emana lugesin seekord eriti tähelepanelikult lugu, kuidas üks väike poiss pidi taluma viis esimest kooliaastat kiusu. Eriti jahmatas mind see, kuidas üks õpetaja lubas lapse pidevalt kehalise tunnist varem ära, et ta saaks rahulikult riidesse panna. Mis lahendus see veel on?! Ja kurvastas, et tegelikult ei osanud keegi märgata sedagi, et poiss vajas oma eripära tõttu hoopis teistsugust koolikeskkonda. Rõõmustas aga ema kinnitus, et vähemalt poiss ise on saanud neist aastatest üle paremini kui tema ise.
Olen mõelnud, et ühtmoodi hirmus on, kui su laps on kiusatav, ja see, kui ta ise kedagi kiusab. Abi vajavad mõlemad lapsed. Ning vanemad. “Kiusamine on ühiskonna, mitte kooli probleem,” ütleb samas loos psühholoog. Tõepoolest, koduski täiskasvanute vahel kellegi kolmanda kohta mõtlematult lendu lastud sõnad võivad lapsele anda signaali, et kedagi halvustada on okei.
Vahel löövad meist paljudel emotsioonid üle pea. Õnneks ei pea tundeid laste eest varjama ega robotit teesklema, kuid nendega veidi osavamalt ümber käima saab õppida küll (loe lk 42).
On aeg käed ja suud mustikatest puhtaks küürida ning tõmmata viledaks kulunud dressipükste asemel jalga midagi viisakamat, hinges ühtaegu kriipimas nii nukrus möödunud suve pärast kui ka rõõmus-ärev sügiseootus. Ärge neid kulunud pükse hooletusse jätke – käige ikka nädalavahetustel mööda radasid, kus suvised mustikasinised metsaalused täituvad järk-järgult seentega. Metsaõhk aitab hästi nii suuri kui ka väikseid inimesi, et emotsioonid enda alla ei mataks – järele proovitud!