Elu mõte
Ilmselt tunneb nii mõnigi end ära meie seekordses kaaneloos. “Kahekümnendad olid tõeline pidu ja pillerkaar. Lõpuks tundus kõik tühi ja sisutu. Nüüd on p ä r i s elu,” kirjeldab värske ema Eeva. “Enam pole aega mõelda, mis on elu mõte – kui laps majas, on ju kõik niigi selge,” täiendab Villu.
Nii see on, kui üks uus väike elu perre saabub. Tabasin endagi häälest veel neli aastat hiljem varjatud uhkusenoodi – mul on lapsed! –, kui hiljuti apteegist pojale rohtu küsides tema isikukoodi ette vuristasin. Tundusin endale veidi tobe. Aga seda ongi raske varjata: rahulolu ja rõõm nendest tegelastest ei jäta enam ühelgi sammul maha ja täidab südame viisil, mida ei saa asendada millegi muuga. Hoolitsege vaid, et emaduse päästerõngad ka ligi oleksid, sest neidki läheb vaja.
Selles numbris jagab meiega oma kahetsust Meelis, kes abielu lahutas ja lastest eraldi kolis. Ta jõudis valusa kogemuse kaudu järeldusele: suhet oma lastega ei asenda mitte miski. Muidugi on kooselusid, kus lahkuminek ongi ainus võimalus eluga turvaliselt edasi minna, aga kui see päris nii pole, tasub lugeda ja mõtiskleda.
Minu vanem poeg läheb sügisel kooli ja hakkab rohkem omapäi liikuma. Sellega seoses tekib mul uusi küsimusi ja hirme. Üks neist on: kuidas seletada talle, liigselt hirmu külvamata, et võõrastega mingilgi juhul kaasa minna ei tohi? Jaanika kirjutas selle teema arusaadavalt lahti. Soovitan uurida, sest sealt koorub asjatundjate abil välja hoopis teine vaatenurk, kuidas oma last kõige tõhusamalt kaitsta. See pole vaid “Ära võta võõrastelt kommi vastu”. Märksõnad on hoopis peresuhted ja avatus lastega seksuaalsusest rääkimisel.
Mulle nii meeldib, kuidas Liisi nimetab oma keisriarmi armastuse armiks ja julgustab emasid, kes sama valiku ees seisavad: lapsele on ilmaletuleku viisist olulisem sinu armastus!
Nüüd on selge, et kevad tuleb kohe-kohe, kuskile ta enam ei pääse. Meisterdage lastega , tehke munapühadetoite ja minge rattaga sõitma .
Nautige kevadet!