Eero Alamaa
Mäletan detailselt oma lapsepõlvest augustiputši ärevaid päevi. Kuidas me, kümneaastased tüdrukud, kirjutasime suvilas värviliste kriitidega päikese­soojale asfaldile: tankid, tagasi Venemaale! Kuidas vanemad kuulasid pingsalt kogu aeg raadiot. Kuidas ma tõesti kartsin, et tuleb sõda. Õnneks saan mäletada ka suurt rahvapidu rääbiste suitsutamisega, sest riigipööre Moskvas kukkus läbi.