Tanja – emana cool, kuid kindlameelne

“Olen venelanna ja vabakasvatusel pole meie peres kohta. Lapsel peavad olema kindlad reeglid. Ta peab teadma, et ei ole maailma kunn,” ütleb Tanja, kes kasvatab koos Mikuga poolteiseaastast Teodorit.

Kohtume muusik Tanja Mihhailova-Saarega (36) Kakumäel ta abikaasa Miku (38) vanematekodus. Jõuame hubasesse mereäärsesse majja ja võtame istet terrassil. Noor pere elab linnakorteris, kuid loodus­lähedust käivad nad ­nautimas just siin.

Tanja istub meigitooli, et saaksime teda kaanepildile püüda. “Mõnus! Viimasel ajal on mul ajaga nii kitsas, et meigin end teel kontserdile autos – olen juba nii proff, et isegi lainerit oskan sõidu pealt kasutada,” naerab Tanja, kes laseb end vahelduseks hea meelega meikaril sättida. Päev kisub juba õhtusse, kuid Mikk ja Teodor (1,5) pole veel kohale jõudnud. “Poiss otsustas täna vimka visata. Kui muidu hakkab ta kaksteist lõunaunne sättima, siis täna oli energiat täis ja uinus tund hiljem. Nüüd peame ootama,” teatab Tanja.

Saanud kõne, et Mikk ja Teodor istusid autosse, tõttab vanaisa Jaan pliidi juurde pojale õhtusööki tegema. “Meie pere mehed on sellised, et kui nälg peal, on ka tuju paha – ei tohi lasta sellisel hetkel tekkida,” muheleb ta. Juba saabubki väike Teodor, käed kõvasti ümber issi kaela. Esimese tervituse peale on ta uje, kuid peagi tuiskab terrassil ringi. Tanja kutsub teda vene keeles. “Meil on reegel, et mina räägin pojaga vene ja Mikk eesti keeles,” selgitab Kaliningradis sündinud, kuid beebina perega Eestisse kolinud Tanja, kel eesti keel ladusalt suus.

Tõsine laks egole

Mikk ja Tanja tunnistavad, et ­Teodori sünd raputas nende elu kõvasti. Tanja peab end kärsituks inimeseks, kuid emaroll nõuab kannatlikkust. Ja arvestamist. “Ma olin enne ikka väga enesekeskne, võiks öelda isegi isekas. Tegin kõike nii, nagu mulle meeldis. Oleme Mikuga andnud teineteisele alati palju aega, et oma hobidega tegeleda. Nüüd aga sõltub ühe väikese inimese elu sada protsenti meist. Kõik ei ole enam mina, mina, mina. Peame kogu aeg Teodorile mõtlema. See oli algul ikka täielik laks egole, tuli väga raskelt.”

Mikk nimetab muusikutepaari teise proovikivina unevaegust: “Isiklikku aega on vajaka ja välja magada ei saa.” Tanja nõustub: “Ma olen alati olnud suure unevajadusega, mistõttu on see kohati katastroof! Kontserdilt jõuame vahel koju nelja paiku öösel ja Teodor ärkab kell seitse hommikul – jõuad vaevu uinuda, kui tuleb ärgata. Ja ega me siis muul, kontsertide­vahelisel ajal ka vara voodisse saa…”