Hele-Mai Alamaa
“Lapsed on tänapäeval ikka tõesti laisad.” Suvi sai viis päeva tagasi oma 7. sünnipäevaks tasakaaluliikuri ja ta rullib Kalamajas sellega mööda kahest vanemast ­härrasmehest, kelle suust see vali kommentaar lendu läheb.

Kui need onklid vaid teaksid! mõtlen pärast naeruhoogu omaette ohates, kui abikaasa on seda lugu mulle poest koju jõudes jutustanud. Kui nad vaid aimaksid, kuidas sa tänapäeva lapsevanemana üritad, et lapse areng oleks loomulik ja tasakaalustatud. Ja kuidas see ei tule iial ilma raskete valikute, lahingute ja tagasilöökideta, mis ähvardavad nullida sinu parimadki püüdlused.

Esiteks võtad muidugi ette metsaskäike, sundides lapsi autosse ebasündsate röögatuste saatel, sest järeltulijatel on parasjagu pooleli elukestev rollimäng ja mingisse metsa pole neil huvi minna. Viimaks metsas, kõht mustikaid täis, vaatad neid männilõhnases õhus kiirelt lõõgastuvaid tegelasi samblapuhmaste vahel ja pead aru, kas sel õhtul oleks paslik lasta neil vaadata masendavalt tobedaid multikaid Netflixist. Ole sa nii öko ja vastutustundlik kui tahes, ikka kuuled lõpuks küsimust: aga millal mina endale telefoni saan?

Teen ise elu raskeks

Teiseks, korraldad lapse sünnipäeva... kodus. Kes korraldab sünnipäeva kodus? Halloo?!! On ju aasta 2019 ja sünnipäevi peetakse mängusaalides. Aga mina jään jonnakalt pigem koju, kuna lähen hulluks neis tümpsmuusikaga hiigelruumides, mille ühel ruutmeetril sagitakse nii palju, et pärast tahaks terveks aastaks vabatahtlikku üksik­vangistust taotleda. Ma mõistan küll, et mängu­tubadesse minnes pole ohtu, et kõik need sada last su kodu segi ajaksid. Võtad kodust nänni kaenlasse ja lähed. Kolme tunni pärast pakid salatikausid jälle kokku, naased oma vaiksesse elamisse ja püüad traumast üle saada. Aga mina teen peo kodus ja põen mitmekordselt. Kõigepealt: kas keegi üldse tahab tulla? Ja siis: miks keegi juba ära ei lähe – kuues tund terves majas ja hoovis ringirallimist, aga ei mingeid väsimise märke?!

No tegelikult teen ikka ise ka oma elu raskeks, sest korraldan kaks pidu – ühe maal koos kolme pere ja seitsme lapsega tõelist mitmepäevast perelaagrit pidades, teise aga Tallinnas vanaema aias, et ka Tallinna-sõbrad saaksid liituda. Abikaasa vaatab mind tolle teise sünnipäeva hommikul näoga, kus on segunenud kaastunne ja vaikne võidukus, ja teatab raskesti peidetud rahuloluga, et temal “kahjuks tõesti pole aega” teisel peol osaleda.