Päike, meri, rannaliiv... puhkus?

Kui varem veetsin oma suvepuhkusest arvestatava osa rannas, peas õlgkübar ja käes põnev krimka, siis sellesuvised rannaskäigud on kõike muud kui rahulik mõnulemine. Vaevalt saan end rätikule pikali sirutada ja raamatu avada, kui tuleb sealt välgukiirusel startida.

Põhjuseks on muidugi Magda, kes püüab alati rannaskäigust 100% võtta. Freudi teooria järgi on ta oraalses faasis, mis tähendab, et absoluutselt kõik asjad, mis ta käeulatuses on, tuleb ära maitsta. Ja kui Freudi uskuda, siis tuleb tal lasta seda vabalt teha, et temast kasvaks terve ja täisväärtuslik inimene. Kuigi ma olen talle hankinud komplekti ämbri, kühvli, reha (kas keegi seda üldse kunagi kasutab?) ja erikujuliste vormidega, eelistab ta lihtsalt kätega liivas sonkida, seda endale pähe visata ja suhu pista.

See on imekspandav, kui palju üks laps suudab liiva ära süüa, ilma et see temas vastikustunnet tekitaks. Rahulolevalt naeratab ta mulle ja krigistab oma paari hamba vahel rannalt leitud terakesi. Aeg-ajalt satuvad suhu ka pillirookõrred ja suuremad kivikesed, kuid inimtekkelist prügi õnneks üsna harva. Puhas loodus, lohutan ma ennast, kui ta käes järjekordset uut avastust silman.

Teine rannas leiduv ahvatlus, miks ma rahulikult raamatusse süveneda ei saa, on muidugi teised lapsed. Piisab vaid sellest, kui Magda näeb eemal mõne vanema lapse ehitatud liivalossi, kui teda tabab vastupandamatu soov appi tõtata. Paraku ei pruugi teised lapsed tema abivalmidust hinnata, eriti pärast seda, kui ta on tundide­pikkuse viimistlustöö tulemusel kerkinud tornitipud ühe patsutusega hävitanud, nagu tegi tuli Notre-Dame’i omaga. Pole harv juhus, kui lossi vallutamisele järgneb korralik lahing – kühvliga vastu pead ja hambad kätte! Väikelaste instinktid oma valduste kaitsmisel on võimsad!

Kui liiva täis suud ja karjuvaid tittesid on võimalik isegi mõnda aega ignoreerida, siis kolmas ahvatlus sunnib täisvalvsusele. Kiirus, millega aastane laps on võimeline veeväljale lähenema, on muljetavaldav. Ja kui ta on juba veepiirile jõudnud, ei ole võimalik teda enam tagasi hoida, hoolimata sellest, et endal suur varvas juhusliku lainega kokku puutudes külmast hoobilt krampi tõmbab. Ilma igasuguse ohu­tundeta kahlab aastane sügavamale vette. Ei sega teda lained, mis näkku pritsides õhku ahmima panevad, ega kivine mere­põhi. Eesmärk on üks – oma vanemast võimalikult kiiresti võimalikult kaugele liikuda. Kui endal juba hambad plagisema hakkavad, tuleb vastu võtta päeva eba­populaarseim otsus – haarata lainetes hullav siniste huulte ja kananahaga laps ning ta võimalikult ruttu veest välja tuua. Kui samal ajal talle hästi ilmeka häälega igasugu uusi põnevaid seiklusi lubada, siis võib-olla õnnestub ta isegi ilma suurema kisata ära kuivatada ja riidesse panna.