Vastakad tunded
“Laura, klassi ette!” põrnitseb õpetaja kurjalt üle prilliserva. Süda taob, kurk kuivab ja käed värisevad. “Mul on ju õppimata!” trummeldab peas. Püüdes päästa, mis päästa annab, piilun kiirelt pinginaabri töövihikusse, lootes, et äkki annab midagigi veel maha kirjutada ja end suuremast mõnitusest päästa. “Sa oled varas ja valelik!” seisab ühtäkki õpetaja juba mu kõrval. Taipan, et olen vahele jäänud. Edasine stsenaarium ei ole enam nii täpselt korduv – mõnikord saan sõimata, teinekord vingerdan end kuidagi välja ja kui hästi läheb, ärkan ehmatusega üles.
Käisin ühes täiesti tavalises Lasnamäe mammutkoolis, kus klassides õppis 36 õpilast kahes vahetuses ja enamikul õpetajatel puudus suurem huvi selle vastu, kuidas õpilastel läheb. Vaid mõni üksik suhtus sinusse nagu inimesesse, enamik olid ükskõiksed ja paar tükki sellised, kes käisid koolis oma sadistlikke huvisid rakendamas. Kuidas teisiti saaks põhjendada seda, miks õpetaja kogelejast poisi korduvalt klassi ette vastama kutsus. Iga kord hoidsin hinge kinni, et klassivend suudaks mõnegi lause sujuvalt ja arusaadavalt välja öelda. Närvid tegid aga oma töö ning õpetaja kraaksatus “ISTU, KAKS!” lõpetas tegelikult poisi piinad. Või vahetas ta teise klassivenna perekonnanimes paar tähte, et teda “kogemata” Hälvikuks nimetada. Tagantjärele olen mõelnud, miks ma midagi ei teinud, neid ei kaitsnud? Kõik nägid seda pealt, aga keegi ei teinud midagi.