Foto: Unsplash
Oleme perega mures 13-aastase neiu pärast, preilil on tekkinud ebameeldivad sõbrad, kes kaasavad teda suitsetama ja muid aineid tarbima, tihti tahetakse jääda üksi koju ning siis tuleb tuttavatelt kirju või helistamisi, kus preili jälle parasjagu jama kokku keerab.

Tüdruk oli kunagi väga lahke ja armas, arvestas teistega ja väljendas ennast suurepäraselt. Tänaseks on tal mälulüngad, tõsised tähelepanuhäired, igasugune vastutustunde puudumine, vaidleb vanematele vastu ning ei kuula ka vanemaid õdesid ega vendi. Mõned aastad tagasi olid preilil tunnistusel neljad-viied, mõni kolmgi eksis ära, kuid sel aastal ei leidnud me tunnistuselt muud kui puudumisi, millest keegi peres ei teadnud ning millest ta ise keeldus rääkima, kahed ja kolmed aastahinnetes.

Samuti ei suuda ta telefonist kasvõi mõnda aega eemal olla. Oleme üritanud asja piirata, kuid tulutult.

Neiu ise ajab kõik ema ja isa lahkumineku ning tülide kaela. Kuid see on vaid labane vabandus, sest tema käitumine sääraselt on kestnud juba umbes kaks aastat, kuid vanemad läksid lahku vähem kui aasta eest.

Kuhu peaksime pöörduma? Või mida tegema?

Isa ja ema omavahel koostööd kahjuks ei tee, kuna on lahus ning preili keerab sinna vahele vaid valede puntraid. Kasvatusmeetodid on samuti väga erinevad.

Vanem õde

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

On arusaadav, et olete mures. Kuid nii ongi: väikesed armsad tüdrukud saavad täiskasvanuks ning kuigi mitte iga kord, kuid siiski piisavalt tihti käibki suurekskasvamine läbi seesuguse käitumise, mida te kirjeldate. On ju tegu keeruka füsioloogilise ja psüühilise arenguetapiga, mida teie 13-aastane on läbimas, ja suurte muutustega kaasneb ikka pinget, mis võib kaasa tuua kriitilisi olukordi, millega toimetulekuks vajab teismeline tegelikult väga palju pere toetust, kuigi ta sõnades võib seda eitada ja kõiki teid n-ö pikalt saata. Piltlikult öeldes käivad teismelise peas ja kogu kehas suured ümberehitustööd, ja sellel suurel „ehitusplatsil” on loomulikult palju segadust. Vanemate lahkuminek võib teismeliseea kriisi süvendada, kuid mitte põhjustada.

Ühest äärest teise kõikumine, mustvalge mõtlemine ja ka mõtlematu (vastutustundetu) käitumine kuuluvad selle ea juurde. Puberteet peabki piire katsetama, sellega õpib ta tundma iseennast, teisi ja maailma. Pere ülesanne selles olukorras on püüda last mõista ja toetada. Just mõistmise ja empaatia puudus on tihti see, mis paneb noort inimest teie kirjeldatud moel käituma: see on nagu sisemine karje: mitte keegi ei saa minust aru!

Teismelise toetamine võiks käia kahe tegevuse kaudu. Ühelt poolt selle kaudu, et talle antakse eakohaseid vabadusi (nt peaks saama pubekas valida ise oma riietumisstiili ja sõbrad, kaunistada iseend või oma tuba oma maitse kohaselt, kuulata oma muusikat, ükskõik kui hull see teistele ka ei tunduks, erimeelsuste puhul peaks kasutama kindlasti läbirääkimisi, ei tohiks kasutada jõudu — sest kohe saab sama palju jõudu vastu jne). Teiselt poolt käib teismelise toetamine selle kaudu, et pere poolt on väga konkreetselt ja kindlalt paika pandud piirid, mis on samuti mõistlik läbi rääkida. Nt kojutuleku aeg, hügieenirutiinid, õppimisse ja ekraanidesse puutuv, kodused ühisreeglid jms.

Väga oluline on võtta aega koostegevusteks ja kindlasti on vaja teismelist kuulata. Tõeline kuulamine tähendab, et on piisavalt aega ja koht, kus segamatult olla ning keskendutakse täielikult vaid kuulamisele. Seesuguse abistava kuulamise juurde kuulub tingimata mõistmine (tüdruku mõtted-ideed ei pruugi teile sobida, kuid mõistmine tähendabki arusaamist, mitte omaksvõttu). Kuulamise juurde ei kuulu moraalilugemine ega hukkamõist, ka mitte lohutamine ega nõuanded. Viimased käitumisviisid räägiksid ju teismelisele hoopis vastupidist — et tema mõtted ja tunded pole tähtsad. See ongi kuulamise kõige olulisem idee: ma annan teisele märku, et tema tunded ja mõtted on väga tähtsad. Alles pärast seda saab arutleda selle üle, mida saaks, võiks, tahaks teisiti teha.

Seesuguse käitumisviisi valimine aitab luua ja hoida häid suhteid, usaldust — ja just seda on tüdrukule praegu hädasti vaja. Ta ei tule oma „ehitusplatsil” ehitustööde juhtimisega ise toime, kuid vaid pealtnäha võib tunduda, et ta ei soovi näha seal ühtegi teist, kes ütleks, kuidas ja mis. Ta ei usalda käsku, kuid dialoogis olles ja selle toel võib leida paremaid lahendusi ja käitumisviise, kui kirjas kirjeldatud. Kui leiate aega ka midagi lugeda, siis soovitan I. Filliozat’ raamatut „See on hullem, kui ma kartsin”, kus teismelise mõttemaailma arengut ja tema toetamisviise on kirjeldatud lühidalt ning selgelt. Vajadusel saate pöörduda ka psühholoogi või pereterapeudi poole.

Allikas: tarkvanem.ee