Rasmus ema Ehaga haiglas. Foto: erakogu
11-aastane Rasmus unistab tisleriametist. Koolis meeldib talle joonistamine ja käsitöö, veidi vähem pakub huvi matemaatika. Viimane, neljas klass möödus poisil tervenisti koduõppel, sest möödunud suvel avastati tal neljanda staadiumi ajukasvaja - pineoblastoom. „Rasmus on äärmiselt vapper ja super poiss võitluses selle jubeda pahalasega,“ ütleb poisi ema Eha Kaseväli.

Eha ja tema abikaasa peres on viis last ning kaks vahvat lapselast. Aga eelmisel aastal pöördus nende elu pea peale, kui tollal veel 10-aastane poeg Rasmus asus lähedaste toel võitlusse raske haigusega. „Elame päev korraga, võidule järgneb tagasilöök, ent oleme õppinud sellega elama. Lootus on see, mis meid edasi viib,“ ütleb Eha, kelle noorim, viiene poeg, küsib sageli, millal vanem venna terveks saab.

„Ma loodan, et praegune olukord liigub paremuse poole, kuna kiiritus ja keemia teevad head tööd. Kasvaja on jäänud väiksemaks,“ ütleb Eha, kui uurin, kuidas perekonnal päriselt läheb. „Aga muidugi viimane keemiaravi pani lapsele suure paugu. Rasmusel ei ole toiduisu ja ta on nõrk, ei jõua ise käia. Proovin talle selgeks teha, et sööma peab ja üritan teda voodist üles liikuma saada. Ka väiksem poeg tuleb Rasmuse juurde ja ütleb, et venna, sa ju pead sööma, et terveks saada,“ räägib Eha sellest, kuidas nende päevad praegu mööduvad.

Hulk ajakaotust enne õiget diagnoosi

Rasmuse lugu sai alguse koolist. Päris väiksena oli ta terve kui purikas, poiss nagu temavanune poiss ikka. Ometi hakkas ta teises klassis rääkima, et pea valutab. „Käisin selle murega perearstil, kes lohutas, et koolipoistel ikka stressist ja pingest pea valutab,“ meenutab Eha nende teekonna algust ajukasvaja diagnoosini. Ent peavalud ei kadunud ära ja pere pöördus uuesti perearsti vastuvõtule, kes uuris, kas suguvõsas on migreene esinenud: „Vastasin, et jah, isegi minul endal, mille peale arvas arst, et ju kimbutab Rasmust samuti migreen. Kuid peavalule lisandusid kõhuvalud, millega võideldes hakkas poiss oksele.“

Ühel hetkel saatis kool Rasmuse õppenõustamist pakkuvasse Rajaleidjasse, kuna ta ei püsinud paigal ja segas tundi. Ema sõnul käidigi kõik vajalikud etapid Rajaleidjas läbi. Rasmus sooritas erinevaid teste ja teda kiideti väga, sest sai kõigega suurepäraselt hakkama. Samuti saadeti ta kompuuteruuringule. Kui kõik läbi oli tehtud, helistas Viljandi psühholoog Ehale ja ütles, et saadab peagi Rajaleidjasse otsuse, mille kohaselt ei ole lapsel kergemat õpet vaja. „Samas nentis ta, et Rasmus väsib ära ja vajab kontrolltöödeks rohkem aega. Seetõttu peaks lapsel olema nädalas üks puhkepäev lisaks,“ räägib Eha telefonikõnest, mille jooksul mainis psühholoog muuhulgas ära ka selle, et Rasmuse peast leiti kaks tsüsti.

„See uudis ehmatas mind väga ära ja esimene küsimus oli loomulikult, mida see tähendab. Sain vastuseks, et tsüstid on seal juba 10 aastat olnud, midagi hullu need ei tee ja kui laps end hästi tunneb, pole midagi. Selle peale ütlesin, et selles ju asi ongi - laps ei tunne ennast hästi! Ta lisas, et võime Tartusse neuroloogi vastuvõtule aja panna, ent samas hoiatas riielda saamise eest, kui sinna tõesti läheme.“ Ema süda ei andnud rahu ja Eha panigi Rasmusele kirja aja Tartusse neuroloogi juurde, kuhu esimene vaba aeg õnnestus saada septembriks.

Vahepeal mindi uuesti perearsti juurde, sest Rasmus oksendas mitmendat päeva kohutava peavalu tõttu. Sellise, mis sundis isegi perearsti ukse tagant õue minema, sest lihtsalt nii valus ja paha oli. Tookord ütles perearst, et Rasmusel on merehaigus. Sel ajal kurtis Rasmus lisaks, et näeb ühe silmaga topelt: „Palusin perearstilt, et ta vaataks ajupilte, kuid endiselt ei kujutanud tsüstid tema sõnul mingit ohtu.“ Eha ütles lausa, et on nõus minema tasulise arsti juurde selleks, et teada saada, mis Rasmusel viga. Ent ise enam Eha Rasmusega arstile ei jõudnud, sest langes ootamatu haigusjuhtumi tõttu nädalaks kunstlikusse koomasse.

Koomast ärgates elu kõige hullem teade

Eelmise aasta 15. augustil hakkas Eha selg meeletult valutama, ent ta pidi tööle minema. „Võtsin valuvaigisteid, käisin ära, tulin tagasi ja kutsusin endale kiirabi, mis kohale jõudes pani diagnoosi: radikuliit. Kuid kroonilise radikuliidihaigena ei suutnud ma uskuda, et see on päriselt radikuliidivalu.“

Järgmise päeva õhtuks ei suutnud Eha enam iseseisvalt hingata ja Rasmuse isa, Eha abikaasa, kutsus uuesti kiirabi. Sõitu Viljandi haiglasse Eha enam ei mäleta. Edasi toimus kõik kiiresti. Õige pea transporditi ta Tartu Ülikooli Kliinikumi ning naine viidi kunstlikkuse koomasse. Kui ta nädal hiljem sellest ärkas, kuulis ta põhjust: neerukivist tekkinud veremürgitus, mille tagajärjel tuli amputeerida kõik tema varbad. Ent ärgates ootas Ehat uudis, mis muutis kogu perekonna elu.

Rasmusel oli Eha koomas oleku ajal diagnoositud neljanda staadiumi ajukasvaja. Eha laskis end kohe haiglast välja kirjutada, et saaks minna poja juurde Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliinikusse.

Esmalt võeti Rasmuse kasvajast proov ning kui Eha suundus varvaste amputeerimisele, tuli Rasmuse arst temaga rääkima: nüüd tuleb poja raviga alustada. „Mu esimene küsimus oli muidugi, kas Rasmus jääb elama. Arst ütles, et nad ei oska sellele vastata. Positiivne olevat see, et on olemas raviskeem,“ räägib Eha eelmise aasta septembrikuust.

Arstid ei riski Rasmusele operatsiooni praegu teha, kuna kasvaja on väga riskantse koha peal. Alates eelmise aasta sügisest on Rasmuse keemiaravi vaheldunud kiiritusega. Koroona tippajal olid Rasmus ja Eha kaks kuud Rootsis Uppsala prootonkiiritusravi keskuses, saamas prootonkiiritusravi, mida seni veel Eestis pole võimalik patsientidele pakkuda.

Rootsis toimunud kiiritusravi, mis suudab täpselt „sihtida“ peas asuvat kasvajat ja seljaaju siirdeid, sai teoks tänu Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidule. Ravi eest tasus Haigekassa, ent Eha sõidule ja majutusele pani õla alla Eesti vähihaigete laste vanemaid koondav liit, mis kogub Pardiralli abil juba seitsmendat aastat annetusi. Just sellisteks olukordadeks, nagu Rasmuse pere ees ootas. Tänu liidule ja Pardirallile sai Eha toeks olla 11-aastasele pojale, kellele tehti Rootsis kiiritusravi 2 korda päevas. Esimest korda hommikul kell 8 ning uuesti pärastlõunal, nii et kahe doosi vahel oli vähemalt 6 tundi. Kiiritusravi mõju kestab pärast ravi lõppu veel 4-5 kuud.

Lootus aitab edasi

Täna elab pere päev korraga. Eha räägib, kuidas diagnoosi kuulmine oli esialgu äärmiselt ränk: „Kui üksi jään mõttesse, ajab kogu aeg nutma. Olen väga tänulik, et Tartus olles saan psühholoogi juures käia, sest jooksin endaga nii tupikusse ja ei osanud sellest välja tulla. Pika peale harjud sellega, justkui õpid elama. Aga üksinda olla ei taha ja õhtuti on raske uinuda.“

Eha kinnitusel on Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidus olevad pered äärmiselt kokkuhoidvad. „Haiglas oleme saanud kolme lapse emadega väga headeks sõpradeks, aga lihtsalt viimasel ajal pole me haiglas kohtunud, sest olime pikalt Rootsis. Pardiralli on meile väga oluline, sest see annab lootust, mis haigetele lastele ja meiesugustele peredele on võitluses elu eest väärtus ja õlekõrs, mis annab jõudu võidelda ja homset oodata.“