Alaealine Eesti ema: ma ei oska enam armastada
Noorsootöötaja Triin Mäger vaatab tüdrukute (ma ikka kipun nende kohta tüdrukud ütlema, ehkki nad ju pole seda enam) vastused enne mulle tagasisaatmist üle. Ja ma olen tänulik, et ta ei ilustanud ega kärpinud vastusteid. See on pikk lugu, mis aitab mõista, kui palju tuge vajavad väga noored emad.
Bella-Nora ja Kendra ei ole pärisnimed. Ka kõik muud nimed (va noorsootöötaja oma) on loos muudetud. Kuna noored emad on sõbrannad, siis vastavad nad ka küsimustele koos. Nii on neil julgem ka.
Kendra: Kasvasin nii-öelda normaalses peres, kus ema ja isa olid koos. Kokkuvõtvalt, lapsepõlve alguses oli luksuslik ja õnnelik elu. Olen saanud kõik asjad, mida olen tahtnud ja mind on vanemate poolt ära hellitatud. Mulle ei meeldinud see, kui mind kodust välja visati, kui ma 14-aastaselt rasedaks jäin.
Bella-Nora: Pätt olin: 11-aastaselt juba tarbisin alkoholi, peksin teisi, laamendasin, hulkusin ringi, olin vales seltskonnas. 14-aastaselt lõpetasin selle jama ära. Karli perega tutvusin juba enne temaga koos olemist. Tema õde ja ema olid minust juba kuulnud — armunud poiss ikka rääkis neile.
Kendra: Mul oli just vastupidi. 14-aastaselt alustasin pidutsemist ja kodust eemal olemist ning teen seda siiani. Esimest korda seksisin sellel samal päeval, kui kohtasin oma lapse isa. Olin 14. Aga magasin sel päeval ühe teise kutiga, kes mulle siis meeldis.
Kendra: Alguses ta hoolis minust palju — kinkis lilli, jalutasime käest kinni, musitasime, avaldasime teineteisele tundeid. Jäin väga vara rasedaks — umbes viiendal suhtekuul. Oli vaja korterit, mida me ei saanud, sest ta ainult jõi. Ütles kogu aeg, et aega on, aga tegelikult ei olnud. Rasedana olin ja elasin temaga telgis ja kuuris, et ta ei peaks üksi olema. Viisin oma vanaema juurest talle süüa.