Ärevushäire viis lapse viimse piirini: ema, ma ei suuda enam, palun vii mind otsekohe psühhiaatri juurde!

Lõpuks ei olnud enam valikut, teismeline Reelika ei suutnud ärevuse tõttu enam reaalsust tajuda. „Tütar lausa nõudis, et ma ta kohe psühhiaatri vastuvõtule viiksin," meenutab ema ja lisab, et ta sai sel hetkel tütrele otsa vaadates sekundiga aru, et lapsel on tõsi taga ja viivitada ei tohi.

Laste kanda olev koorem võib olla uskumatult suurem kui me vanematena arvata oskame.  Kaks teismelist tüdrukut räägivad, kuidas juba lasteaiast saati ülitundlikkuse ja tubliduse taha peitunud  julmalt kurnav ärevushäire võttis koolieas lausa eluohtlikud mõõtmed.

Miia (13) ja Reelika (15) on õed. Mõlemad väikesest saati tundliku loomuga. Õrna olekut ja värvikat sisemaalima peetakse ju tüdrukute puhul pigem plussiks, mida ohtlikku vanemad sellest välja lugeda ei osanud. Pomm plahvatas täiesti ootamatult. Reelika teatas ühel päeval paar aastat tagasi emale: „Ma enam ei suuda, palun vii mind otsekohe psühhiaatri juurde!” Selleks hetkeks oli ta pidanud võitlust deemonitega enda sees juba kuus aastat.

Niipea, kui Reelika oli psühhiaatrile oma mõtted ja tunded ühe hingetõmbega ära rääkinud, pandi tüdruk haiglasse. Salakavalalt hävitav ja väga levinud probleem viis viimse piirini ka Reelika noorema õe Miia. „Mõtlesin, et ma täna seda veel ei tee, käin homme sõbranna sünnipäeval ära ja siis…,” meenutab Miia seda, kuidas ta päevakaupa oma elu pikendas.