Anna Golubeva lastega Foto: Rauno Volmar
"Mul oli mure lapse käitumise ja tema psühholoogilise seisundi pärast," ütleb Anna, kes teab hästi, mis tunne on päevapealt endale ka eripedagoogi roll saada.

Mida emana mõtlesid, kui selgus, et kõik lapsed, ka sinu HEV laps, jäävad nüüd koduõppele?

Minu esimene mõte oli: kui kauaks ja kas ta saab hakkama? Arturi jaoks kool tähendab väga palju, see on väga suur osa tema elust. See on tema rutiin, talle hädavajalik suhtlemine. Seega, minu kõige suurem mure oli, kas ta saab hakkama just vaimselt, ma tegelikult ei mõelnud kohe sellele, kuidas tal läheb just õppimisega.

Mul oli mure lapse käitumise ja tema psühholoogilise seisundi pärast. Eriolukord kuulutati välja 12.03 neljapäeva õhtul, teatati ka sellest, et koolid suletakse alates esmaspäevast. Reedel Artur läks kooli, mina olin tööl. Ta helistas mulle ja ma kuulsin, et ta oli täielikus segaduses. Ta ütles, et ta on täna üksi, klassikaaslased ei tulnud kooli. Ja kui ma kuulsin tema hääles seda segadust, siis mul tekkiski hirm, et kas ta suudab selle olukorraga toime tulla. Pikapäevarühmas kirjutas ta mulle kirja, mis, ma arvan, aitas tal selle segaduse ja pingega toime tulla — olen õpetaja Tiinale selle eest väga tänulik. Artur kirjutas mulle: "Tere kallis ema Anna. Ma tean et sa mõtled, et minul läheb hästi. Täna mina olin üksi. Sellepärast mina tegin õppimist ja mina tegin puhtaks oma Lego sellepärast, et siin oli koroonaviirus."

Arturil on autismispektrihäire ning aktiivsus- ja tähelepanuhäire, mis tema puhul väljendub selles, et