pexels
Soovid perega metsa elama kolida, aga kool on sealt üpris kaugel? Tahaksid tulevikus talvekuudel teha soojal maal kaugtööd, kuid ei saa, sest lapsed peavad koolis kohal käima? Sinu lapsele sobibki osaline iseseisev õppimine paremini? Distantsõpe ühel või teisel moel võibki peagi reaalsuseks muutuda. Nii õpetajad kui koolijuhid tunnistavad, et e-õpe on ennast paljuski õigustanud.

Siiri Liiva kirjutab Õpetajate Lehes, mida arvavad distantsõppest õpetajad ja koolijuhid.

Pooleteise kuuga on digivõõramadki õpetajad kodust laste õpetamise päris hästi kätte saanud. Ehk tasub aeg-ajalt distantsõpet kasutada ka siis, kui (kooli)elu taas tavapärastes rööbastes? Õpetajate Lehe virtuaalses vestlusringis kohtusid Eesti koolijuhtide ühenduse esimees, Tartu erakooli nõukogu esimees Urmo Uiboleht, Meremäe kooli direktor Fee Tamm, Kadrioru saksa gümnaasiumi direktor;Imbi Viisma ja Põlva gümnaasiumi direktor Alo Savi.

Kuidas on teie kool distantsõppega hakkama saanud

Imbi Viisma: Meil olid kogemused varasemast ajast, sest oleme teinud kolme kooli online-tunde. Seetõttu ei tulnud distantsõpe väga ehmatavana, just gümnaasiumiosa jaoks. Nooremate klasside puhul pidime natuke mõtlema, kuidas õpet lapsesõbralikuks teha. Arvan, et me leidsime kuldse kesktee, sest tagasiside lastevanematelt on olnud positiivne. Läksime üle nii Zoomi tundidele kui ka Skype’i, Facebooki, Google Classroomi, Opiqu jm võimalustele, aga me ei ole pakkunud sellega üle ja kõik tunnid pole online’is. See ei oleks mõistlik, sest meil on väga palju suurperede lapsi.

Fee Tamm: Meile lajatas distantsõpe ootamatult. Meil ei ole eraldi informaatikatunde olnud juba mitu aastat ja iga aineõpetaja on toimetanud digipädevustega vastavalt sellele, kuidas ta on iseennast tundnud. Üsna kontrollimatult. Meil ei ole paari viimase aasta jooksul ka e-õppepäevi olnud.

Kui me siis päeva pealt arvutis olime, oli esimene šokk päris korralik. Aga oleme jõudnud sinnamaale, et selgitame enda ja õpilaste digipädevused välja. Kõik said aru, miks on vaja selliseid oskusi harjutada. Õpetajad on arenenud suurel määral, kuigi meil on inimesi, kes ei kasutanud enne Skype’i, Messengeri, Facebooki, rääkimata kõigest muust. Kommunikatsioon on arenenud, asju ei duubeldata enam, on tekkinud efektiivsus. Kui oleksime digihüpet üritanud teha varem, oleksime pidanud tegema palju rohkem n-ö müügitööd - miks on seda vaja. Eriolukord tegi terves riigis müügitöö kiiresti ära. Nüüd siis arendame ennast ja kõik usuvad, et seda on vaja.

Meil on väga väiksed klassid. On õpilasi, kellele õpetajad helistavad ja viivad tunni läbi telefoni teel. On ka õpetajaid, kes teevad Messengeris töögruppe. Ühele õpilasele viin ise töölehti postkasti. Seega kõik kasutavad, mida vähegi saavad. Seni ei ole ühtegi õpilast, keda poleks üldse kätte saanud.

Alo Savi: Õppetöö käib täie hooga, praegu näiteks on suur osa õpilastest loengus. Meie läksime ka üsna paindlikku rada pidi. Osa on otsetunnid ja osa tunde teeb õpilane siis, kui ise paremaks peab. Just nimelt arvestusega, et maapiirkondades pole alati ja igal pool internetti. Paljudes kodudes on üks arvuti mitme peale ja kasutamise järjestust tuleb sättida.

Meie kool oli kaugõppeks päris hästi valmis. Haridustehnoloog on digipädevustega läbi aastate hoolega tegelnud. Tulevikuõpetaja moodulid oli HITSA juures suurem osa läbinud. Aga praktikat oli muidugi vähe ja nüüd on seda kõvasti saadud. Õpetajad on kogu aeg online’is. Virtuaalne õpetajate tuba asub Google Hangoutsis. Õpetajad juhendavad seal üksteist hoolega. Enne kui tundi lähevad, katsetavad õpetajad keskkonnad omavahel läbi. Infot jagatakse ja kommenteeritakse ka seda, et mingis keskkonnas ei soovita kontrolltööd teha, sest õpilased saavad mingi nipiga väga kiiresti õiged vastused kätte.

Urmo Uiboleht: Eestis on käivitunud Tiigrihüpe 2.0. Ükski digikoolitus ei ole olnud sedavõrd efektiivne kui praegune hetk õppemetoodikate, digipädevuste ja ennastjuhtiva õppija arendamisel. See on selgelt muutnud hariduse seniseid paradigmasid. Arvan, et tuleb valmistada ennast ette selleks, et olemegi uues reaalsuses. Päris tagasi vanasse heasse kooli me ei pöördugi. Aga loomulikult võttis üleminek kõigil hetkeks kõhus õõnsaks ja närvilisust oli omajagu.

Tartu erakoolis olime selleks ette valmistatud. Mul on väga hea meel, et meie tehnoloogilised otsused olid just sellel aastal saanud värskendust. Kõikidel õppijatel ja õpetajatel on personaalsed seadmed, käivitasime seadmete kaughaldussüsteemi. See on andnud võimaluse viia väga kiiresti kõik uus ka õppijate seadmetesse ja tehnoloogilisi tõrkeid pole olnud. Kõige rohkem on tulnud tegelda õppijate emotsioonide ja motiveerimisega.

Olen näinud erinevaid vaateid ka koduses pildis: kuidas mu oma laps õpib, kuidas mu kaasa alustab päeva õpetajana ning mina juhina. Kolm nädalat olime Setumaal, minu töönurk oli üles seatud aita, käis võitlus paremate kohtade pärast, aga õppimine on toimunud. TERA juhtide küsitlus andis tagasisidet, et just nii ongi olnud. See on olnud fantastiline aeg. Praegu ongi hetk, kus peame päris tõsiselt seadma sihte uueks reaalsuseks.

Kuidas see uus reaalsus võiks välja näha, kui eriolukord on läbi ja oleme taas koolimajades? Kas ja kui palju võiks edaspidi olla distantsõpet?

Alo Savi: Tegin õpetajatele ettepaneku mõelda, millistel tingimustel võiksime järgmisel aastal gümnaasiumis ühe grupi avada puhtalt e-õppe vormis. Arvan, et õppimisega kaugõppe teel ei olegi probleemi. See sobib paljudele õpilastele isegi rohkem, sest saab teha asju omas tempos, süveneda, internetist materjale otsida, üksteise käest küsida. Nad on ju kogu aeg ühenduses gruppide ja äppide kaudu. Aga murekoht, mille pärast me ikkagi päriselt e-õppele üle minna ei saa, on sotsiaalne osa: suhtlus, sõbrad, keda tahaks käega katsuda, koolimaja, kus saab päriselt ringi liikuda. Sellest tuntakse kohutavat puudust.

Imbi Viisma: Täiesti nõus. Nii suured kui ka väikesed tunnevad puudust just omavahelisest suhtlusest - kuigi meie mõned algklassiõpetajad alustavad päeva sellega, et kutsuvad lapsed hommikuringile Zoomi keskkonda, kus nad saavad oma emotsioone jagada.

Oleme kolme kooli vahel teinud valikainekursuseid. Võib-olla saaks mõnda ainet online’is õpetada? Aga võib-olla ei olegi gümnaasiumis võimaluste mitmekesistamine ainult kolme kooli, vaid juba suurema ringi teema? Kõigis gümnaasiumides on ju sädeinimesi, kes oleks ehk valmis online-tunde tegema. Eestimaa on väike ja meid on vähe.

Fee Tamm: Meil on kaks kitsaskohta, millega seni pole osanud kuidagi tegelda: õpetajatest on puudus ja on ka lapsi, kes tahaksid käia koduõppel, sest elavad kohas, kust kehv iga päev käia koolis või on mingid muud põhjused. Distantsõppe kogemus avardas meie ideid, kuidas võiks koduõpet läbi viia. Sel aastal tuleb meil esimesse klassi vähemalt üks koduõppe laps. Kogemustega, mille oleme kahe kuu jooksul saanud, saab koduõppe süsteemi palju paremini välja töötada.

Õpetajate puuduse leevendamiseks proovisin aasta algul kohale tuua õpetajaid üle Eesti, kuid see on raske. Kellel on pere, igatseb ikkagi koju. Olengi mõelnud, et vahepeal võiks lasta neil kodust õpetada.

Kuid need nõukaaegsed tagumiktunnid on ikkagi veel inimeste peas nii sees, et arvatakse, et e-õpe pole päris õige asi.

Aga distantsõppeperiood on muutnud suhtumist. Kohalolu ei tähenda, et pead olema füüsilises ruumis. See on mind ja õpetajaid kasvatanud. Proovin mõelda sügavalt järele koos õpetajatega, kuidas teha koduõppe programm efektiivsemaks, ja ka selle üle, kas õpetaja peab olema kohal, selleks et olla parim.

Urmo Uiboleht: Kriisist tuleb meiega kaasa õpetajate suurenenud koostöö. Omavahel jagatakse materjale, keskkondi, ideid, aga ollakse ka lihtsalt inimlikuks toeks. Sotsiaalne suhtlus on teinud eesmärgistamise, sihiseadmise oluliselt paremini formuleerituks. Mulle endale on meeldima hakanud seesama Zoomi keskkond, kus praegugi juttu ajame. Tasuta kasutusaeg on 40 minutit, see sunnib koosolekuid pidama konstruktiivselt läbimõeldult. Ma tahakski tulevikus teha pigem kiireid, e-kanalite või digivahendite abil kontakte. Nii saame paljud asjad lihtsamini läbi räägitud.

Ehk võiks õppeaasta peale ette planeerida, et teatud ajal ongi distantsõpe?

Urmo Uiboleht: Minu kunagine unistus oli, et pimedal koledal ajal võiksime olla soojas kodus ja teha distantsilt teises vormis õpet. Oleks täitsa mõistlik kogu meie aastaplaan ja päevakava lammutada algosadeks ja uue kogemuse najal taas kokku panna. Kas 175 koolipäeva ja 45 minutit tunni pikkus, väljakujunenud vaheajad ja kooliaasta algus on ikka õppija seisukohalt kõige efektiivsem?

Praegu näeme, et õppimisstiilid erinevad, oskame pakkuda lahendusi. Murdeealiste üks peamisi positiivseid märkusi distantsõppe suhtes ongi see, et nad saavad hommikul kauem magada. See on andnud energeetiliselt uut kvaliteeti kogu päeva tegemistele.

Fee Tamm: Hea oleks jagada e-õpe aasta peale ära. Aga samas ei tohi unustada, et kõikidel ei ole kodu soe ega kohta, kus õppida. Distantsõpe tõigi välja, et kõikidel lastel puuduvad võrdsed võimalused. On neid, kellel on väiksed eluruumid, ja neid, kelleni internet ei levi. On lapsi, kel on vaja sooja koolitoitu. Kui me reformiksime, siis peab vaatama asju veidike laiemalt, koostöös sotsiaalvaldkonnaga.

Urmo Uiboleht: Kriis andiski meile teadmise, et need probleemid on tõsised. Internetiprobleem takistab väga valusalt elu arengut maapiirkondades. Samamoodi on kogu õpivara ja taristuga. Oleme teinud arvutihankeid ja seadmeid on väga paljudesse koolidesse jagatud, aga tegelikkuses on seis selline, et peame sotsiaalsete meetmete kaudu hakkama lahendama probleeme, et oleks võimalik pakkuda päriselt hädas olijatele toetusi.

Alo Savi: Vaevalt me päriselt e-õppele üle läheme. Kuid on hea mõte vaadata üle tundide, perioodide, semestrite pikkused. Tõenäoliselt hakkabki tekkima selliseid aegu, et oleme kodus ja käime kodust virtuaalselt koolis. Pime aeg on selleks väga hea.

Aga selle kõrval peab alati olema koolimaja, koht, kuhu kokku tulla. Isegi kui e-õpe toimib, peab see võimalus igal õpilasel olema. Praegu ei ole ja sellest tunnemegi kõige rohkem puudust. Mõnel juhul tõesti ka soojast lõunast või siis rahust ja vaikusest, kui kool on ainus koht, kus saab päriselt õppida.

Kas distantsõpet saaks ka tundide asendamiseks kasutada?

Imbi Viisma: See tähendaks teatud ettevalmistust ja alati pole seda kohe võtta. Eeldab ka seda, et koolis on tehniline park piisavalt suur ja tugev. Arvan, et praegu veel pole. Kas asendusõpetaja on kohe valmis videosilla teel tundi andma?

Kuna meil on mammutkool - kahes suures majas 1240 õpilast, ühes klassiruumis kuni kolmkümmend õpilast - on videosilla kaudu neid ootamatult hallata väga keeruline. See tahab ettevalmistust ja eeltööd.

Fee Tamm: Maapiirkonnas annab distantsõpe lisavariandi, muidu kombineerime asendustundi ikkagi olemasolevate õpetajate abil. Nüüd, kui distantsõpe on läbi mängitud, on see võimalus reaalse ressursina laual. Arvan küll, et kui keegi sügisel haigeks jääb ja mul pole kohapealt võtta näiteks matemaatikut, suudan leida kaugemalt inimese, kellel ei ole mõtet siia sõita, aga kes on nõus tunnid ära andma. Oleksin nõus selle eest maksma.

Urmo Uiboleht: Kriis on aidanud süstematiseerida olemasolevaid materjale. Näiteks HITSA ja Eesti Televisioon pingutavad selle nimel, et tuua välja parim osa. Tundide asendamise osas on tekkinud lisameetmed, mida saaks kasutada.

Kuidas on muutunud juhtimine uutes oludes?

Imbi Viisma: Meie koolis on praegu väga laiapõhjaline juhtkond, sinna kuulub kolmteist inimest. See on tiim, keda mina pean jõustama, et nemad jõustaksid omakorda seda meeskonda, keda nemad juhivad.

Nii palju juhtkonna koosolekuid kui praegu pole enne küll olnud. Alustame igal hommikul kell kümme Zoomis, räägime eelmise päeva asjad üle ja vaatame ettepoole, kogu aeg võtame ka tagasisidet. Nii palju päevakajalist teavet ei ole mul kunagi korraga käes olnud. Olen kogu aeg asja sees. Samuti võtame õpetajaid kokku, räägime päevakajalistel teemadel ja teeme koolitusi. Oleme nõu ja jõuga neile abiks.

Alo Savi: Fookus on läinud teise kohta - koolipere moraali üleval hoidmisele. Olen võtnud selle südameasjaks. Igal hommikul kogu koolile videoesinemist ei tee, aga kirjutan Stuudiumis pika kirja, mis sisaldab ka päevakajalist mõtlemisainet, motiveerimist ja natuke ka seda, et pingutame edasi ja püsime toas.

Meil on ka palju ettevõtmisi käimas. Näiteks kirjutasime käsikirjas oma „Kalevipoja”, see oli selline klassidevaheline väljakutse.

Teine muutus juhtimises on tasakaalu otsimine - kui palju sekkuda, kui palju hingamisruumi anda. Infotulv on metsik, aga tuleb valida, kui palju ma pöördun õpilaste, õpetajate, vanemate poole.

Fee Tamm: Minul on esimene aasta direktorina ja võrdlusmoment puudub, arvasin, et direktoriamet ongi selline. Oktoobris polnud meil nädal aega vett ja elektrit ja nüüd on siis koroona. Igati lõbus amet!

Esimene aasta olen lihtsalt otsinud jalgealust. Meil on väike kool, oleme üksteisel kogu aeg nina all ja kui telefon heliseb hommikul seitsmest üheksani õhtul, võtan ma vastu. Vahepeal öeldakse mulle, et olen liiga palju telefoni otsas. Aga mul on vastutus ja tunnen, et pean kuidagi hingehoidja olema. Võib-olla aitaks see, kui teeksin ennetavat hingehoidu ja kirjutaksin igal hommikul kõikide inimeste probleemidele lahendused ette ära, aga ma pole veel nii osav.

Urmo Uiboleht: Õpetajatega olen kokku puutunud väga vähe. Meil on jagatud vastutus ja kooli eri üksuste juhid hoiavad väga sisuliselt ja kvaliteetselt oma meeskonda töös. Minu roll on kaugem, tegelen juhtide ja inimestega, kes õpetamisega otseselt ei puutu kokku - raamatupidajad, halduspersonal. Meil on nendega koosolekud ja ka neid tuleb toestada, et me ei unustaks ära, et kooliperes on peale õpetajate veel teisigi.

Murekortsu toob kõige rohkem vanemate arusaamine, esmalt tuli kõige rohkem just neile vastuseid anda. Aga nädalatega on läinud järjest paremaks ja olen endiselt veendunud, et distantsõpe ei saa toimida nii, et õpetaja saadab lihtsalt ülesanded ja vanem aitab lahendada. Rollid peavad jääma ka distantsõppes üldjoontes paika.

Alo Savi: Suurem osa Eesti õpetajaid tunnebki vastutust, aga ka lapsevanem võiks võtta seisukoha, et tema ei vastuta kõige eest. Praegu on paljud vanemad võtnud seisukoha, et lapse viied on tema töö ja teene ja et tema peabki õpetama. Ei pea! Laps peab õppima ja õpetaja peab õpetama ning vanem sekkuma siis, kui õpetaja on öelnud, et lapsel on midagi tegemata. Seni ei pea vanem piitsaga kodus lapse järel käima, et ei ole piisavalt hästi tehtud, tee uuesti.

Urmo Uiboleht: Olen pidanud vanematele meelde tuletama, et üsna suur hulk õpetajaid on samamoodi praegu vanema rollis ja peavad oma last toetama. Õpetaja ei saa olla 24/7 kättesaadav, ka siin on reeglid ja kokkulepped hädavajalikud. Tuleb olla üksteise suhtes toetav, hooliv, siis on võimalik edasi liikuda.



KÜSIMUS JA VASTUS

Kas distantsõpet võiks ka edaspidi kasutada?

Inge Kalle,Vastse-Kuuste kooli direktor:

Meie õpetajad on arvamusel, et distantsõpet saab tulevikus kindlasti kasutada. Näiteks kui õpetajad on koolitusel, õpetajad või õpilased haiguse tõttu või mõnel muul põhjusel koolist eemal. Samuti annab see võimaluse asendustundidele alternatiivi pakkuda. Eriti siis, kui põhiõpetaja peab nagunii oma tunnid ise ette valmistama ja hiljem tööd parandama.

Kindlasti pakub distantsõpe võimalusi õpilastele, kes mingil põhjusel ei suuda õppida koolimajas, tunniplaani järgi. Videosilla kaudu saaks teha järeleaitamistunde või arenguvestlusi kõigile sobival ajal ja kohas. Ja oleks väga tore, kui Eestis tekiks ühine e-haridusplatvorm, mille kaudu pääseks ligi kõikide õppeainete materjalidele. Kindlasti on distantsõpe edaspidi tulemuslikum, kui olid meie varasemad e-õppe päevad. Õpetajate teadmised, oskused ning julgus ja valmisolek distantsilt õpetada on praeguse olukorra tõttu 101% kasvanud. Õpilaste iseseisva töö oskused samuti. Seega pole halba ilma heata!

Anne Endjärv, Kohtla-Järve Järve kooli direktor:

Oleme avastanud distantsõppes palju head ja soovime sügiseks muudatusi õppetöös. Oleme teinud õpetajatega järjepidevalt 3,5 aastat digilõimingutunde ja e-õppe päevi. Üksikust kolmest päevast saab nädal. E-õppe päevi kasutame õpetajate koolitamiseks. Meie koolis polnud enne kriisi vaja online-tunde ja -suhtlust, kasutasime ammu Skype’i juhtkonnas, vahel ka hoolekogus.

Nüüd on meil käes ka need „võtmed”. Tavaliseks on saanud laiendatud juhtkonna, õpilasesinduse, töörühmade, õppenõukogu veebikoosolekud, samuti kiired küsimuste-vastuste kogunemised lapsevanematele. Aprilli ja mai tööplaanist leiab nii „Tagasi kooli”, lapsevanemate tunde, vilistlasprojekti „Kogemuste jaht” kui ka koolidevahelisi veebiüritusi.

Plaanime jätkata 13. aprillist rakendatud uut mudelit, kus õpilasel on plokkidena 3-4 ainet päevas, lihtsam päevaplaan, kergem koolikott. Koolipäev võiks alata kell 8.30. Distantsõppe ajaks tehtud online-tunni reeglid viime kodukorda sisse. Meie digipädevuse mudel on muutunud kopsakamaks. Alates 2018 on meil eesti keele, loodusõpetuse ja keemiatundides kaks õpetajat (aineõpetaja ja haridustehnoloog). Nende ainete ring laieneb. Oleme näinud head meeskonnatööd, tagurpidi klassiruumi, kaaslasi õpetavaid õpilasi, vahvaid projektülesandeid. Ka veebikoolitused on tulnud, et jääda. Tohutu aja kokkuhoid sõidu arvelt!

Õpilaste ja vanemate suhtumine õppetöösse on muutunud, koolitööde köögipoole nägemine paneb neid õpetaja tööd hindama. Kõik on väga palju õppinud ja praegu on päris hea hoog sees. Õpilaste vastutustunne ja iseseisvus on tohutult kasvanud. Oleme õppinud hindama konstruktiivset tagasisidet ja sisukat suhtlemist.

Nataša Kotšergina, Sillamäe eesti põhikooli direktor:

Distantsõpet võib tulevikus kasutada küll. Suurem osa õpilastest saab päris hästi hakkama. Erivajadustega lastel on siiski probleeme.

Paar korda aastas võiks teha distantsõppe nädala või distantsõppe päevi. Algklassides siis, kui on kordamise aeg ja peab iseseisvalt õpiharjumusi harjutama. Vanemates klassides siis, kui on suuremad tööd ja projektid. Samuti õppeperioodi lõpus või enne vaheaegu.

Haiguste korral, kui õpilasel on juba parem, võiks ka distantsõpet kasutada.

Samuti saab tunni mitmekesistamiseks kasutada külalislektoritega kohtumisi, vahel ka 15-20 minutit.

Saab teha ühiseid videotunde eri koolidega.

Distantsõpet võiks teha ka õpetajate koolituse puhul.

Tõnis Blank, Rapla Kesklinna kooli direktor:

Lühikene vastus oleks - jah, võiks küll, saaks küll. Oleme teinud kolm mahukat küsitlust: õpilastele, õpetajatele ja lastevanematele. Saime üsna hea ülevaate, kuidas kodune õpe meid mõjutab, millega saame hakkama, mis jääb vajaka. Kui suur on õpilaste, õpetajate ja vanemate koormus. Kuidas seda jagada, nii et kõik ellu jääks. Kindlasti muutuvad kõik asjaosalised digipädevamaks.

Oleme varemgi kasutanud trimestri lõpus e-õppepäevi neile, kel õppimisega kõik korras - preemiaks. Nüüd on see kogemus, julgus ja vilumus peaaegu kõigil.

Kindlasti saame distantsõpet ka edaspidi õppetöös kasutada. Peame mõtlema, mis on meie eesmärgid ja kuidas toetab distantsõpe õpilase arengut, mis oskusi juurde annab, kuidas oleks korraldus kõige parem nii õpilasele kui ka õpetajale ja kuidas anda eesmärgipärast tagasisidet. Samas toob see kaasa õppekorralduslikud muutused, mis vajavad ühiseid kokkuleppeid.

Allikas: Õpetajate Leht