Meie perest käivad Kiili Gümnaasiumis kaks põhikoolilast on eriolukorra ajal kodus õppimisega väga hästi hakkama saanud. Nad on tublid — ärkavad 8.30, söövad ja kaovad oma tubadesse õppima. Kui tunnitöö saab varem valmis, siis tegelevad oma asjadega — teleka vaatamine, suhtlemine sõpradega telefonis, lugemine, joonistamine jne. Koolipäev kestab kella 13-14ni. Lisaks paaril päeval ka muusikakool ja trenn, videosilla vahendusel. Kui teisipäeva õhtul tuli teade, et kool on otsustanud vaheaja ära jätta, olid need tublid lapsed mõlemad väga pettunud.

Nad on terve selle õppeaasta, ükskõik kas siis koolis või kodus, pingutanud, olnud hoolsad ja vaheaegasid oodanud. Miks nüüd oleks pidanud teistmoodi olema, et vaheajast on suva? Ei olnud suva, lapsed, kasvavad inimesed, ootasid seda puhkust. Arvestama peabki siin seda, et eriolukord on kõigi jaoks keeruline, inimestel pole järsku enam oma ruumi ja oma aega — kõik on piiratud. Samas kõik me teame, et see eriolukord saab läbi ja hoiame kokku ja ei viitsi meelt heita, see läheb lõpuks mööda! Ja see „oma ruum“ tähendab ka vaheldust ja lapse jaoks on vaheaeg vaheldus — ta ei pea ärkama koolikohustuse pärast ja saab logeleda väljateenitud puhkusel.

Kas mind, lapsevanemat ka vaheaja ärajätmine puudutab? Jah, puudutab, just selle pärast, et mul on oma lastest kahju, et nad ei saa oma puhkust. Mina ei ole kooli- ega õppetööga üle koormatud, mu lapsed saavad kenasti hakkama, aga ma näen, et nad vajavad puhkust.

Vaheaja ärajäämise põhjendused: suvevaheajale saab varem. Minu küsimus on: kas lapsi peab see puudutama, et õpetajad saavad vaheajale varem? Sest tegelik põhjus on ju see! Lapsed, kes on u 2 kuud nn kodus istunud, saavad suvel hea meelega ühe nädala pikemalt oma sõpradega kokku, ma olen selles üsna kindel, et nad ootavad seda. Ehk et see, kas vaheaeg algab juuni esimesel või teisel nädalal, on laste jaoks pigem teisejärguline.

Lisaks olid direktori kirjas veel mingid põhjendused, aga need on minu meelest kõik nn pastakast välja imetud. Et justkui hakkavad kambad kogunema? No praegu on ju kool u kella 13-14-ni, peale seda on lastel ka aega ja võimalusi küllalt koguneda! Kas on siis tohutud kambad Kiilis ringi saalimas? Muidugi ei ole. Need kodud, kus puudub kord ja lapsed sõna ei kuula, neid ei paranda nagunii eriolukord ka, sinna me ei saa midagi parata.

Veel häiris mind ka see, et kool otsustas hakata laste vaba aega sisustama — kui tuli info, mis siis vaheajanädalal juhtuma hakkab, oli seal kirjas: ei toimu tavalist õppetööd, kõik on lihtsustatud vormis, pered saavad ühistegevusi teha jne. No milleks selline, vabandage väga, jura? See on seesama „oma ruumi“ vajadus, võib-olla pered ei taha kogu aeg ühistegevusi teha, kui ollakse 5 nädalat koos kodus istutud? See, et kool paneb lapsele ülesandeks teha majapidamistöid — igas normaalses peres on lapsed nõude pesemisse, pesumasina käimapanekusse, muruniitmisse jne kaasatud. Minu nägemus antud asjas on, et taaskord imetakse nii põhjendusi kui lahendusi pastakast välja. See on kahjuks nii läbinähtav.

Mis veel kurvaks ja täiesti nõutuks tegi: ajalehes ilmunud artikkel koolivaheaja ärajäämise kohta ja vallavanema kommentaar: kool ja vald ei olegi selleks, et teha populaarseid otsuseid. Kas midagi ebamäärasemat veel annab välja mõelda? See on minu jaoks ähvardus oma rahva vastu, stiilis: kui tahame, siis tühistame ka riigipühad ja rabate koolitööd teha! Või et nt: matemaatika õpetaja on otsustanud teie last hinnata edaspidi hindele 3 ja nii on — vabandust, kui see ebapopulaarne otsus teile ei meeldi, aga nii on.

Lõpetuseks — kui saabus teade, et valla kohtusse kaevanud lapsevanem sai kohtus kaotuse, siis selle uudise juures oli nupuke: mitteametlikus küsitluses pooldasid vanemad vaheaja ärajäämist. Teeme selle asja ikka selgeks — mingit küsitlust pole kuskil olnud. Selle lapsevanema Stuudimi postituse juures oli u 10 toetavat hinnangut, kus oldi ka nõus vaheaja ärajäämisega. Kas see on ligi 900 õpilasega kooli lastevanemate enamus? Minu matemaatika ütleb kahjuks muud. Selline ebaõiglus ongi häiriv.

Kahe Kiili Gümnaasiumi põhikooliosas õppiva lapse ema

Teine kiri

Olen kahe algklassides käiv lapse ema. Töötan hetkel kodukontoris täiskohaga ja õhtuti täiendan end videoloengutega koolis, et saada oma õpitud erialale täiendust. Kõik selleks, et kindlustada oma perele heaolu ka edaspidi. Oleme abikaasaga mõlemad seadnud töökoha kodukontorisse. Abikaasa hõivas toa ülakorrusel ja mina lastega alumisel korrusel, kuna minul on kliendikõnesid vähem, kuid töö vajab siiski keskendumist ja tänu koroonale on minu töömaht palju intensiivsem. Ka ülemus ootab tulemusi ja lugemata e-maile on palju. Kõik, mis täna tegemata, tuleb homme ikka ära teha.

Koduõpe on kestnud juba terve kuu ning tunnen, kuidas selline pead-jalad koos töötamine ja õppimine mõjub ka lastele kurnavalt. Seetõttu teebki kurvaks asjaolu, koolivaheaeg meie laste koolis niiöelda ära jäeti ja kool otsib lastele ülesandeid, et rutiini hoida. Aga meie perele selline lähenemine ei sobi.

Tahaksin lapsi rohkem toetada, näen, et on ülesandeid, millega nad ise hakkama ei saa ning tegemata ülesanded jäävad õhtut ootama, sest varem lihtsalt ei jõua enda töö kõrvalt süveneda. Ning kõik uurimustööd ja tööõpetuse raames kodutööd venivad pigem nädalavahetusele, mis teeb koolinädala veel pikemaks. Näiteks aias mel just lepapuud ei kasva ning vanast ajast liimi mõlemale lapsele ei jätku, siis läheme neid oksi ja tarvikuid otsima õhtuti peale tööd. Tihti ka peale seda, kui olen koolis videoloengu lõpetanud.

Näen, et selline ise nokitsemine, et tee ise palju oskad, neile ei sobi ja vajavad ka juhendamist, sest 3 klassis antud luuletused, uurimustööd ja matemaatika ristsõnad ei ole kõigile jõukohased. On päevi, kus pulsikell näitab randmel, et kolm tundi pole püsti tõusnud ja lapsed küsivad, et kas nüüd võib õue minna? Noogutan, süvenemata, kas ja kui palju nad teha on jõudnud. Õnneks on meil oma aed ja lastele on väga selgeks tehtud, et oma aiast välja minna ei tohi ning kui rattaga sõitma lähete, siis vaid koolini ja tagasi ning kellegagi rääkima jääda ei tohi. Vahemaa olgu sõbraga 2m ja sellest on nad ilusti kinni pidanud. Pigem hoiavad ise eemale, sest seda koledat viirust ei taha meist keegi külge saada.

Kiili kool sai otsusele mitte vaheaega teha tugevat vastukaja, oli neid kes toetasid vaheaja ära jätmist ja oli palju neid, kes vaheaega ootasid. Lapsevanemad olid häiritud otsuse tegemise ajast, anti ju otsusest teada paar päeva enne nädalavahetust ja info avaldati stuudiumis, kuid lapsevanemad avastasid ühe lapsevanema selleteemalise postituse alles sotsiaalmeediast. Direktor püüdis hiljem pika ilukirjandusliku teatega selgeks teha vaheaja ära jätmise asjaolusid, kuid jutu iva kadus ja pigem jäi mulje, et püütakse hoida lapsi rakkes, et lapsed gruppidena kogunema ei hakkaks. Lapsevanemad pöördusid abi saamiseks nii haridusministeeriumi poole, kui ka kohtusse, Kiili kooli kevadise vaheaja ärajäämist ei peatatud. Kool siiski lihtsustas ülesandeid, mida ärajäänud koolivaheajal täitma peab.

See puhkus oleks hea just lapse vaimule ja ka lapsevanematele, kes on pidanud äkitselt võtma endale rolli olla nii õpetaja, kokatädi, palgatööline ja koristaja. Sealhulgas jääda ka sellises segasumma suvilas rahulikuks ja täita ema/isa rolli.

Kahe Kiili Gümnaasiumi algkooliosas õppiva lapse ema

Kolmas kiri

Ütlen ausalt, et see väga ootamatu teade, enne koolivaheaega lõi korraks silme eest mustaks: "Mis mõttes jääb ära?'' Meie peres ei olnud küll erilisi plaane koolivaheajaks sätitud, aga puhkus kooliasjadest oli küll silme ette manatud. Sest tõesõna, viimased nädalad on väga rasked olnud ja sellest puhkamine oli nagu kauaoodatud unistus.

Õppimine ei olnud raske, keeruline ega ka kontimurdev. Küll aga palju aeganõudev, külma närvi vajav ning korralikku vaimset stabiilsust ja rutiini nõudev. Lapsevanemana selles eriolukorra protsessis olemine nõudis algusest peale nii palju mõistust, et igasugune paus sellest teeks head. ''

Kuidas ma lapsele selle serveerin, et selline asi nagu koolivaheaeg jäeti ära? See mõte oli teadet kuuldse peas ja see nõudis minult palju loovust, et lapsele selgitada, et tegelikult pole hullu midagi. Õppetööd praktiliselt ei jäeta ja niikuinii tuleb pigem kodus ja koduhoovis püsida. Lõpuks, kui laps oli arutlemise järel rahul ja vaid veidi pettunud siis sain ka mina aru, et üldse pole hullu. Saame hakkama ja hea ongi, et liigne vabadus õppimisest neid noori kohe hullutama ei hakka vaid hoiab järje peal. Ei teki laiskust ka.

Pealegi AINULT NÄDAL AEGA - see läheb nii kiiresti! Samas, see väike aeg läheb kooliaja sisse ning lõpuks on kõik õnnelikud, kui suve hakul saame varem suvevaheaega nautima hakata.

Kiili Gümnaasiumi õpilase ema

(Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt võib kool kehtestada valdkonna eest vastutava ministri kehtestatud koolivaheaegadest erinevad koolivaheajad, tingimuseks on, et koolis on õppeaasta jooksul vähemalt neli koolivaheaega kogukestusega vähemalt 12 nädalat.

Kiili Gümnaasium jättis lastevanematele õiguseke jätta laps koolivaheajale ning vabastada kooli poolt pakutavatest tegevustest. Sellest võimalusest teavitati kõiki lapsevanemaid 15. aprillil. 20. aprilli seisuga oli lapse koolivaheajale jätmise soovist teada andnud kahe õpilase vanemad — toimetuse täpsustus.)

Jaga
Kommentaarid