Maarja Punak Foto: Hendrik Osula
Eile õhtul anti politseile läbi erinevate kanalite teada, et üks õpilane on ähvardanud vägivallaga sotsiaalmeedias enda kooli teisi õpilasi ja õpetajaid. Praeguseks on teada, et tegemist oli kaasõpilaste poolt kokku pandud sõnumiga, millega väidetav ähvardaja kursis ei olnud ja tegelik otsene oht puudub.

Seda juhtumit võib kasutada meeldetuletusena, et kui on kasvõi teoreetiline oht kellegi elule ja tervisele, siis tuleb sellest teavitada 112. Jah, kui õnnestub piirkonnakonstaablit või jaoskonda telefoni teel teavitada, on ka suurepärane, kuid 24/7 on meile kättesaadav just häirekeskus, kust suunatakse info kohe õigesse kohta. Eilne info levimine sattus just suuresti õhtusesse aega. Läbi sotsiaalmeedia tehtud teadetele ei vasta veebikonstaablid ega ka PPA facebooki leht tavaliselt pärast tööpäeva lõppu ning seetõttu võivad ajakriitilised teated jõuda meieni liialt hilja.

Ka minule saadeti info tund enne südaööd ja juhtusin seda nägema vaid seetõttu, et sõnumi esimene lause tekitas tunde, et asjaga võib olla kiire. Mina veebikonstaablina enam ei tegutse ja olen keskendunud politsei sõnumite edastamisele sotsiaalmeediat puudutavatel teemadel, aga ma tänan usalduse eest. Politsei tööd ja valdkonda puudutavad küsimused saab jätkuvalt edastada Jana Frolova, Andero Sepa ja Ville Räniku facebooki kontodele, kiiretel juhtumitel aga tuleb helistada 112.

Tegemist on õppetunniga, et iga infokild, mis sotsiaalmeedias on, ei pruugi alati vastata tõele. Ma ei ütle, et me peaksime alati kõiges kahtlema, kuid kui on võimalus, et tegemist ei ole tõele vastava infoga, siis seda ei tohi edasi jagada. On võimalik, et sellega aitate kaasa kellegi maine rikkumisele, väärinfo levitamisele, soodustate kiusamist jne.

Vägivallaga ähvardamine on ääretult jube tegu ka siis, kui see ei vasta tõele, kuid mul on hea meel, et juhtum pani lapsi oma vanematega sel teemal, mis sotsiaalmeedias toimub, rääkima. Ehk on sellest tulevikus kasu. Lisaks tuletas juhtum kooliperedele meelde seda, et kool võib olla olukorras, kus vanematega tuleb suhelda ka väljaspool õppetundide aega infovahendajana. Antud juhul politsei ja kooli koostöö sujus ning tegevusi jätkatakse veel praegugi. Küll aga tasub teistel kooliperedel läbi mõelda sama kaasus enda kooli näitel, sest kuigi ma loodan, et seda kunagi mujal vaja ei lähe, annab kokkulepitud käitumisjuhis kriisiolukordades alati kindlustunnet ja vähendab üldist segadust.