Mul tekib küsimus, et miks ma lapse üldse esimesse klassi saatsin, kui ta peab juba kõike oskama. Milleks üldse esimeses klassis käia, kui kooli poolt eeldatakse temalt oskusi, mida minu arusaama kohaselt peaks eeldama lapselt, kes on igatahes rohkem kui pool aastat koolis käinud, miks peab kooli minnes juba kõik see, mida esimeses klassis õppima peaks hakkama, juba selge olema?

Kui laps lasteaias käis, siis kõik õpetajad kinnitasid ühest suust, et lapsed ei pea oskama lugeda ja kirjutada, kui lähevad esimesse klassi. Olin küll kuulnud, et parem oleks, kui oskaks, aga selleks nad ju kooli lähevad, et seal õppima hakata. Mõtlesin, et oleks siiski parem, kui laps saaks kooli maitse suhu ning saatsin ta viimases rühmas eelkooli. Eelkoolis sai laps ainult kiita, sest õpetaja arvates on laps väga kiire õppija ja haarab kõike lennult. Olin oma lapse üle väga uhke.

Kui kool algas, siis esialgu tundus, et kõik sujub, laps oli rõõmus ja talle meeldis koolis väga. Kuni selle hetkeni, kui õpetaja koosolekul teatas, et lastele ei või küll seaduse järgi kodutöid anda, aga kahjuks tema üksinda ei suuda 25le lapsele korraga kõike selgeks teha. Et pigistame siis silma kinni ja teeme ikka kodutöid lisaks. Samuti oli juttu, et nädalavahetuseks õppida ei anta, kuid sellestki ei peeta kinni.

No mis siis ikka. Ahastus tekkis aga sellest hetkest, kui taipasin, et minul emana nüüd muud elu ei olegi, kui peale tööd koju, söök kiiresti valmis, et siis 1-2h lapsega õppida. Siia alla kuulub ka kohustusliku kirjanduse lugemine. Aga nii mina kui laps oleme selleks ajaks juba väsinud ja tahaks lihtsalt koos olla, koduseid asju teha ning päevast rääkida.

Esimese klassi lapse koolipäeva ketvus on 8.15-12.00. Terve ülejäänud päev peab olema tal tema enda poolt sisustatud, kuni kell 18.00 koju tulen. Laps põhimõtteliselt passib terve nädala pool päeva üksi kodus (eks ta on koos sõpradega ja ajavad omi asju, aga kui ta õppimist ise ei oska, siis ei oskagi), kui mina jõuan koju, on ta tegelikult juba väsinud ja ei suuda korralikult keskenduda. Minu laps käib küll kaks korda nädalas iseseisvalt trennis, aga ma ei kujuta ette neid lapsi, kellel veel mitu trenni ja muusikakool lisaks.

Miks on lapse koolipäev nii lühike? Miks ei võiks lapse päev olla planeeritud kooli poolt selliselt, et ka kodused tööd jõuaks koolis ära teha? Üks variant oleks pikapäevarühm, aga sealt sain väga selge vihje, et sinna on oodatud vaid need lapsed, kes elavad keskusest väljas või kojuminekuks kulub kauem aega. Teine variant oleks abiõpetaja, kellega ta koolitööd ära teeks, aga selleks peab olema rahalisi vahendeid ja ega neid pole ka kusagilt võtta. Juba mõtlesin, et võta või töölt vabaks, et lapse haridustee saaks korralikult ja eeskujulikult läbi käidud aga mille eest me siis elame?

Minu arvates on nüüd küll kusagil väga imelikke otsuseid tehtud. Ühelt poolt ei nõuta, et laps peab kooli minnes soravalt lugema, aga teiselt poolt on see nagu kohustus. Koolist antakse kodutöid, sest õpetaja ei jõua neile tunnis asja selgejks teha, aga samas on tunde nii vähe, et lapsed passivad pool päeva niisama, ise õpitud ka ei saa, sest jäävad mingi keerulisema asja taha toppama ja kedagi aitamas ka pole. Ma olen segaduses ja ei saa aru, kuidas need otsuste tegijad midagi sellist normaalseks ja iseenesestmõistetavaks pidasid. Minu töö on kontoris kellast kellani klientidega suhtlemine, nii et paindlikust tööajast või kodukontorist ei maksa siin rääkida.

Algklasside laste vanemad, kuidas teie selle probleemi olete lahendanud?

Ja igasugu asjapulgad, kuidas te seda esimest kooliaastat ette kujutasite, kui vastavad reeglid tegite?