Foto: Unsplash
Mis küll lastega põhikooli lõpuklassides juhtub? Algklassides meeldis minu lapsele koolis väga, kuid nüüd, kui käes on põhikool, keeldub ta hommikul isegi voodist välja tulemast.

Laps ütleb, et teda enam ei huvita, mis hindeid ta saab, sest koolist teda niikuinii ei saa välja arvata. Populaarsuse pärast ta ka ei muretse, sest koolis (niipalju kui ta seal käib, tal on komme poole päeva pealt lahkuda) on ta sõbralik ja särav, saab hästi läbi nii õpetajate kui kaasõpilastega. Hoopis teistsugune on ta kodus. Ta kas magab terve päeva, on telefonis või käib mossis näoga ringi. Sõpradega ta suhtleb, kuid mul on mure, et kui ta kooliasjad ripakile jätab, siis pikapeale eraldub ta ka sõpradest, sest arusaamad muutuvad liiga erinevaks, trenni ta juba jättis katki, sest jäi seal puudumiste pärast teistest maha ja ei ole enam kõige tugevamate seas. Mingisuguseid dramaatilisi pereprobleeme meil pole, millega võiks tema mossitavat ja ükskõikset kodust olekut selgitada.

Algklassides ta eriti õppima ei pidanud, kõik alati sujus. Nüüd on üheaegselt saabunud nii teismeliseiga (ta on 13) kui keerulisemad ained koolis. Tal pole ilmselt välja kujunenud ka pingutamisharjumust, kuid on piisavalt mõtlemisvõimet, et aru saada — suurt osa sellest, mille nimel ta preagu pingutama peaks, tal ju elus vaja ei lähe.

Puberteet? Teistel lastel on ju ka, saavad kuidagi hakkama. Või noh, ega ma ei teagi, kas saavad ja kuidas saavad. Sõbranna ütleb, et tema lapsega on peaaegu sama lugu, ainult selle vahega, et voodist tuleb välja küll ja kooli ka läheb, aga ei tee ega õpi seal mitte midagi, istub niisama. Mina arvan, et tema lapse probleemiks on arvutimängud, aga ega ma kõiki üksikasju ei tea.

Minu laps ei mängi, aga sotsiaalmeedias on küll palju (minu arvates, tema arvates mitte). Samas, mina ise tema vanuses kogu aeg lugesin raamatuid, päevade kaupa kodus, ka koolis tundide ajal. Praegu ma ei oska isegi öelda, miks ma eelistasin tunnis kaasategemise asemel salaja laua all raamatuid lugeda — see on äkki mõnes mõttes sama, mis telefonist klippide vaatamine?

Laps üldse ei suuda ennast vaimselt kokku võtta ja laseb asjadel kuhjuda — noor inimene peaks ju aru saama, et see pole jätkusuutlik käitumine! Kusjuures ta pole ju rumal, kaugeltki mitte. Tal on isegi väga hea pea, kuid ta ütleb, et õppimiseks pole tal lihtsalt motivatsiooni. Ja et ta ei suuda üles ärgata hommikuti. Tahaks kooli minna kella 10-ks ja käia maksimaalselt neljas tunnis päevas. Üleüldse meenutab mulle see, kuidas tema enda jaoks sobivat õppimisrutiini näeb, pigem ülikooli õppevormi, aga ta käib ju alles põhikoolis!

Millega ja kuidas ma teda mõjutama peaksin? Ütlema, et tulevik on tume? Võtma ära taskuraha? Keelama telefoni ja sõpradega suhtlemise? Ta ütleb, et vahet pole, teda ei huvita, saab ka ilma selle kõigeta, siis vahib lihtsalt lakke. Kas ma tahan, et mul oleks laps, kes lihtsalt lakke vahib päevade kaupa? Ei taha. Olen proovinud temaga rääkida, ta ei ütle muud, kuid et tal pole motivatsiooni ja kõik.

Kommenteerib City Tervisekliiniku psühholoog Rita Rätsepp

Laste probleemide taga on valdavalt mõne emotsionaalse põhivajaduse puudujääk. Põhivajadused on tunda ennast armastatuna, olla hinnatud, olla kaitstud, tunda stabiilsust ja tunda ema võimekust.

Ema kirjast selgub, et lapsel on suhted kaaslastega senini olnud head, seega võiksime välistada koolikiusamise või muud suhteprobleemid koolikeskkonnas. Samas võiks uurida, et kas on olnud mingeid põrkumisi mõne sõbra, kooli- või klassikaaslase või ka õpetajaga.
Võiks uurida ka kuidas ta tegelikult ennast kodus tunneb — on seal viimase aasta jooksul olnud mingeid tema jaoks tähendusrikkaid muutusi või juhtumeid, millised on vanemate kasvatusstiilid, kuidas on lood piiride seadmisega jne.
Kui laps vanematele ei räägi, siis oleks mõistlik kaaluda mõne lastega töötava spetsialisti abi kaasamist.

Üsna tihti juhtub nende lastega, kes algklassides ei ole õppimisega väga pidanud pingutama, et ei teki õpiharjumust. Eduelamus tuleb väga kergelt. Suuremates klassides, kus tuleb siiski ka pingutama hakata, ongi mure käes. Laps ei ole õppinud õppima. Edu ei tule enam nii kergelt ning õpimotivatsioon langeb. Tekib põgenemiseffekt, millega kaasneb suhtumine “mul pole seda kõike vajagi”. Seega tundub, et üks mõeldav põhjus võib olla mahajäämine teistest, võib olla ka omandamata materjalide kuhjumine, tööde võlad jne. Ebaedu kogemine pikemas perspektiivis on üks põhjuseid, miks lapsed hakkavad koolist puuduma. Lihtsaim viis probleemidega tegelemiseks on põgeneda.
Mõelda tasuks võibolla ka ootustele. Nii vanemate, lapse enda kui ka kooli ootustele. Kas nendes on mingit ebakõla?

Tänapäeval on tõepoolest päris palju lapsi, kellele siiani toiminud haridusüsteem ei sobigi. Võiks võtta kontakti klassijuhatajaga ja kooli tugipersonaliga ning koostöös nendega kaardistada olukord ja vajadusel proovida mingiks ajaks individuaalõppe võimalust.

Pidev nutiseadmetes surfamine väsitab aju ja hakkab mõjutama keskendumist. Raamatute lugemine vastupidiselt soodustab keskendumist. Hüplev info sotsiaalmeediast, youtubest jm platvormidelt pigem väsitab aju. Seega tuleks piirata nutiseadmete kasutamist, eriti enne magama minemist. Korralik uni on äärmiselt vajalik. Nutiseadmed võiks õhtuks olla lapse toast väljas, vanemate silme all.

Trenni tuleks aga laps kindlasti tagasi suunata. Mõõdukas füüsiline koormus aitab tõsta energia taset ja parandab sooritus- ja motivatsioonivõimet.

Siiras huvi ja kaasamõtlemine, mitte ainult muretsemine või isegi tänitamie, ei aita. Anda talle teada, et soovitakse temast aru saada, mõista ning aidata olukord lahendada. Lapsele tuleb selgitada, mille eest ta peab vastutama ning mis on tema kohustused. Põhikool on tema kohustus.