Et sinu oma laps sulle võõraks ei jääks — üheksa soovitust

See võib kõlada väga egoistlikult, ent kui oled iseendaga rahul, on sul palju suuremad võimalused oma last märgata, olla tähelepanelik ja hetkes kohal. Su laps käitub nii, nagu sa käitud, mitte nii, nagu ütled, et peaks käituma.

Mida saad sina kui täiskasvanu teha, et säästa oma last nii palju kui võimalik? Stress on nakkav, seega esmalt saad püüelda selle poole, et sinul endal oleks võimalikult hea enesetunne.

Soovitused on valitud lapsevanemate hulgas populaarsest Mats ja Susan Billmarki raamatust "Ela hetkes, stressa vähem".

Suhtle lapsega palju

Kui sul on mitu last, siis kanna hoolt selle eest, et saaksid iga lapsega mõne hetke omaette veeta. Kui peres on kaks lapsevanemat ja üks laps, on siiski sama oluline tegeleda lapsega veidi aega ka eraldi. Leia aega, et lihtsalt koos olla ja mitte midagi teha, las mõnikord olla vaikus.

Puuduta oma last nii tihti, kui saad

Puudutus muudab lapse rahulikuks ja kaitstuks. Puudutuste ja massaažiga eritub „rahu ja vaikuse hormooni" oksütotsiini. Selle mõjul langevad pulss ja vererõhk, mis omakorda parandab seedimist, tõstab valuläve ja tugevdab immuunsüsteemi. Kui su laps ütleb aga „ei", siis austa seda. Võta seda positiivsena - su laps oskab seada piire ja öelda, kui tahab rahu saada.

Kuula oma last

Paljude laste ja noorte suur probleem on, et neil pole ühtegi täiskasvanut, kellega rääkida. Nende lähikonnas pole kedagi, keda nad piisavalt usaldaksid. Vahel on lastel vaja lihtsalt kõneleda kellegagi, kes kuulab. Rootsi lastele ja noortele on suureks toeks ühingu BRIS (Barnens rätt i samhället, eesti k laste õigused ühiskonnas) nõuandetelefon. Kord anti noortele võimalus BRISi töötajaga internetis vestelda. Tunni ajaga postitati üle 700 küsimuse, mis käsitlesid depressiooni, enesetapumõtteid ja muret selle üle, et ei olda armastatud ega piisavalt head.

Räägi lapsele oma tunnetest ja seisukohtadest

Räägi oma lapsele igasugustest tunnetest - nii rõõmsatest kui ka kurbadest. See tugevdab teievahelist sidet. Kui julged endast rääkida, julgeb seda ka laps, kui peaks vajadus tekkima. Toeta lapse kõiki tundeid. Lase lapsel olla kurb, vihane ja pettunud. Ära püüa tema tundeid ilustada, kui need näivad sulle karmid.

Tee kindlaks, millised tegevused on su lapsele eakohased

Lapse arengu kohta on hulganisti kirjandust. Soovitame soojalt Ylva Ellneby raamatut „Om barn och stress och vad vi kan göra åt det" (eesti k „Lastest ja stressist. Mida selle vastu teha saame"). Küsida võib ka lastearstilt. Pole alati lihtne teada, mis su lapsele hea on. Meist ei saa lapse sündides automaatselt eksperdid, kuid oluline on olla valvas. Mida laps tahab, ei ole alati see, mida ta vajab.

Las lapsel olla mõnikord igav

Püüdke välja kannatada, kui lapsed vinguvad, et midagi ei toimu või nad ei tea, mida parajasti teha. Vaba aeg ja mitte midagi tegemine mõjub lastele hästi. Fantaasia ja loovus puhkevad õitsele just „mitte millestki". Lõpuks leiab laps endale ise tegevuse.

Jälgi hoolega

Jälgi iga päev veidi aega oma lapse käitumist. Loo endale pilt lapse päevarütmist ja tema käitumisest eri olukordades, et teaksid, kui miski enam ei klapi.

Loo rutiin

Lapsed armastavad seda, mis on neile tuttav. Korduvus annab neile turvatunde. Kuna vanematel endil saab küllalt, usuvad nad, et ka lapsed tüdivad, kuid see ei vasta tõele. Lapsed armastavad lõbusaid, elujaatavaid ja peret ühendavaid tavasid ja harjumusi. Teismeeas tahavad lapsed oma ellu rohkem põnevust ja võivad perekondlikest traditsioonidest loobuda, kuid kui nad vanemaks saavad, naasevad need positiivse mälestusena lapsepõlvest.

Aita lapsel piire seada

Lapsed ei tea, kust lähevad näiteks teleri vaatamise ning mobiili ja arvuti kasutamise piirid ega ka, millal peaks magama minema või kui palju asju peaks inimesel olema. Isegi kui nad hetkeks protestivad, tunnevad lapsed end hästi, kui saavad selles abi.

Rahvastiku tervise uurija Teija Nuutinen soovitab, et kooliealised lapsed ei veedaks ekraanide seltsis rohkem kui kaks tundi päevas.

JULIA VAJAS ABI, ET ÖELDA „EI"

Kui meie tütar Julia oli kuueaastane, olid ta mängukaaslased talle väga lähedased. Ta oleks võinud nendega ööpäev läbi mängida, kui oleks vaid saanud. Mõnikord märkasime, et ta vajas abi, et öelda sõpradele „ei". Seega ütlesime neile, et Julia peab meiega tuppa jääma. Vahel ta protestis, kuid mõne aja pärast nõustus meiega „ainult" suhtlema. Lobisesime niisama, kuulasime muusikat või mängisime koos mõnd mängu. Hiljem ütles ta, et tegelikult polnudki tal mingit tahtmist sõpradega mängida.

Allikas: “Ela hetkes, stressa vähem”