Foto: Unspalsh
Tallinna koolides registreeriti eelmisel aastal üle 7700 trauma, millest 400 olid raskemad (põrutused, luumurrud või -mõrad) ja 7300 kergemad traumad (väiksemad haavad ja põrutused). Kuigi lastega juhtuvad pisitraumad on teatud määral paratamatud, saavad ennetamiseks palju ära teha nii koolid, lapsevanemad kui ka lapsed ise.

Ligi pooled traumadest juhtusid teise kooliastme ehk 4.-6. klassi lastega ning kõige vähem (7%) gümnasistidega, näitab SA Tallinna Koolitervishoid statistika. Peaaegu kõik traumad leidsid aset kas vahetunnis, kehalise kasvatuse tunnis või spordipäeval.

Tallinna Koolitervishoiu 80 kooliõe hulka kuuluva Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumi kooliõdede Sinikka Brügeli ja Marike Kääriku sõnul on ka nende koolis näha, et noorematel õpilastel on õnnetusjuhtumite arv märgatavalt suurem kui gümnasistidel. “See on ka arusaadav, kuna väiksemad lapsed on elavamad, jooksevad rohkem ja elavad ennast peale 45 minutit pingis istumist rohkem välja. Kindlasti pöörduvad nooremad õpilased ka kergemini kooliõe poole, vanemad õpilased aga on harjunud pisemate probleemidega ise hakkama saama,” selgitab Brügel. Nii ongi nooremate klassidega tegeleva kooliõe jaoks pisitraumadega tegelemine igapäevane.

Teatav vahe traumade arvus poiste ja tüdrukute vahel tuleb välja nooremate laste puhul, kui sagedasemad on vahetunnis saadud vigastused. “Siiski on traumade puhul määrav lapse aktiivsus - mida aktiivsem laps, seda rohkem traumasid,” selgitab Käärik.

Vahetundides tekivad vigastused enamasti kukkumise tagajärjel. “Kui koolimajas sees on jooksmine keelatud, siis õues saavad lapsed joosta ja mängida. Kuna tasakaal ja kehatunnetus ei ole veel nii hästi välja kujunenud, käivad sellega kaasas ka kukkumised,” räägib Käärik.

Kooliõe sõnul juhtub esimese klassi lastel harva enamat kui katkine põlv või väike marrastus, sest nad on lasteaias harjunud õues mängima. “Kolmandaks klassiks on lastel ära kadunud oskus oma mängu mängides arvestada kõrvalseisjatega ja oma ruumi sõbraga jagada ja nii tekib ka rohkem traumasid,” räägib Käärik. 4.-6. klassi laste mängudes on oluliselt suurem jõud ja hoog. “See on ju ka mõistetav - algab puberteet, otsitakse oma kohta ja kuidas siis poisid seda ikka teevad - näitavad spordiplatsil kui osavad, tugevad ja julged nad on.”

Kehalise kasvatuse tunnis juhtunud vigastused on hooajati erinevad. Sisehooajal, kui on ülekaalus erinevad pallimängud nagu korvpall ja võrkpall, esineb rohkem käe piirkonna vigastusi, aga ka põlve ja randme põrutusi ja hüppeliigese vigastusi. “Lapsed ei oska palli püüda, kuna mängitakse nii harva. Nii juhtubki, et kui pall tuleb hooga, siis laps palli püüdmise asemel paneb käe ette ja üksikud sõrmed saavad kas venitatud või väikese luumurru,” selgitab Käärik. Väljas staadionil tekivad aga kukkumisest tekkinud marrastused, samuti ka erinevad põrutused ja hüppeliigese vigastused.

Traumasid saab ennetada

Kooliõed täidavad iga trauma kohta spetsiaalse traumakaardi, mille alusel analüüsitakse, kuidas sarnaseid traumasid tulevikus vältida. Üks eesmärk on vähendada ka füüsilisest keskkonnast tulenevaid riske - traumad, mille korral on laps ennast vigastanud katkise mööbli või libeda trepi tõttu, fikseeritakse, et need võimalikud ohuallikad kõrvaldada. “Kukkumiste puhul on oluliselt vigastusi vähendanud meie koolis kummikatte lisamine asfaldile,” tõi Käärik näite.

Kuna koolimajas juhtuvatest traumadest on esikohal trepil jooksmise tagajärjel tekkinud kukkumised, on kooliruumides jooksmine keelatud. “Pidev keelamine võib muutuda ühtlaseks fooniks. Mina ei keela, vaid seisatan ja tervitan lapsi nimepidi. Viisakate lastena nad peatuvad ja jooksutuhin on selleks korraks raugenud,” toob Käärik ühe nipi.

Kooliõdede sõnul saavad ka lapsevanemad traumade ennetamisele kaasa aidata ja seda juba enne, kui laps kooli läheb. “Oluline on, et laps juba väikelapse east liiguks õues ja teeks sporti, et arendada kordinatsiooni ja kehatunnetust ning tugevdada lihaseid. Ainult televiisori ja arvuti taga istudes jäävad lihased nõrgaks ja liikumine kohmakaks ning seetõttu on ka kukkumised kergemad tulema,” räägib Brügel.

Vitamiinid ja jalatsid mängivad rolli

Raskemate vigastuste vältimisel on oluline roll luude tugevusel. Eesti laiuskraadil on suurel osal inimestel D-vitamiini puudus, kuid just see vitamiin on oluline kaltsiumi imendumiseks, mida kasvav laps vajab. “Ühe osa D-vitamiini saame me toidust nagu munad, maks ja rasvane kala, kuid sellest saadav vitamiini kogus pole piisav. Seega on soovitatav sügisest kevadeni võtta ka koolilastel juurde D-vitamiini toidulisandeid,” soovitab Brügel. “Põhjuseid, miks kipuvad luumurrud lastel kauem paranema või otsida valedest toitumisharjumustest, vähesest liikumisest värskes õhus ja D-vitamiini puudusest.”

Tähelepanu tuleks pöörata ka koolilaste jalatsitele - vahetusjalats peaks olema mugav ja terve ning tuleks jälgida, et tald ei oleks libe. “Tundub ehk iseenesest mõistetav, kuid kindlasti tuleks lastele korralikult selgeks õpetada saapapaelte sidumine. Küllalt on juhtumeid, kus pael on lahti ja sellele astub peale kas laps ise või sõber ning tagajärjeks ongi valus kukkumine,” rõhutab Käärik. “Samuti peaks riietus olema lapsele väljas mängimiseks mugav. Ilusate satsidega seelik jääb paratamatult varem või hiljem kuskile kinni ja nii on kukkumine kerge tulema.”

Trauma ennetuseks saab ka õpilane ise palju ära teha. “Tänapäeva maailm on selline, kus ümbritsevat infot ja müra (telefon, kõrvaklapid) on nii palju, et tähelepanu on hajevil ja ei olda mõttega parasjagu käsil oleva tegevuse juures. Treppidel ja tänaval käies tuleb vaadata enda ette mitte telefoni ekraani. Nii need hüppeliigese traumad või halvemal juhul luumurrud juhtuvad,” räägib Brügel.

“Kindlasti on ülioluline püüda vigastusi ennetada, eriti raskeid traumasid, aga paraku ei ole võimalik kõike ette näha ja ära hoida. Inimene on loodud liikuma, seda enam väikesed lapsed, kellele omane liikumisviis on jooksmine,” sõnab Brügel. Seetõttu tuleb traumadeks valmis olla.

Kooliõe 5 soovitust traumade puhuks:

  • Naha vigastuste puhul puhasta esmalt haav ja seejärel seo see sidemega või aseta haavale plaaster.
  • Kui haav on must ja õnnetus on juhtunud õues, siis esimese asjana tuleb haav puhastada. Ühtlasi kontrolli, kas ja millal on tehtud teetanuse vaktsiin.
  • Sügavate haavade korral pöördu õmblusteks EMO-sse.
  • Haava hoolduseks saad nõu küsida lisaks perearstile ja -õele ka kooliõelt.
  • Põrutuste ja väänatud hüppeliigeste esmaseks raviks aseta vigastatud kohale külmakott. Pöördu EMO-sse, kui verevalum, turse ja valu suurenevad.