Kasvatusteadlane: "Kui laps saab õppimise vajadusest aru, siis on tema elus edasijõudmise edu täpselt sama suur kui eliitkooli lapsel."

Kas on patt sundida lapsi maast madalast pingutama selle nimel, et nendest kasvaksid omal alal edukad edasipüüdlikud täiskasvanud? Kõik sõltub sellest, millisel viisil seda teha, tõdeb Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi direktor, kasvatusteadlane Kristi Vinter.

Viimastel aastatel põhiliselt instituudi juhtimise ja teadustööga tegelenud ning neli aastat tagasi doktoritöö kaitsnud Kristi Vinter (38) on varasematel aastatel töötanud õpetajana nii lasteaias kui ka koolis. Ta on kokku puutunud sadade laste ja nende vanematega ning näinud oma silmaga, kuidas kasvatus-, käitumis- ja suunamisviisid laste toimetulekut mõjutavad.

Üks tõdemusi, milleni Kristi on jõudnud oma töös nii laste kui tulevaste õpetajatega haridusteaduste instituudis, on just see, et kui lapsed kaotavad oma vanemate pahaaimamatult tehtud vigade tõttu õppimisrõõmu, võib laps küll kasvada targaks täiskasvanuks, kuid on kibestunud ja rahulolematu. Aga see ei ole ju see, millest me vanematena unistame!

"Hea kasvukeskkond võib lülitada halvad geenid välja," kinnitab ta. "See tähendab eelkõige lastega lähedastes suhetes olevaid vanemaid, kes suhtlevad lastega palju ja julgustavad neid aina keerulisemaid elus ette tulevaid situatsioone ise lahendama, pakkudes samas turvalist tuge, kui kõik esimese korraga kohe ei õnnestu. Kindlasti ei tähenda see asjadest ülekuhjatud lastetuba või kõikide materiaalsete soovide täitmist, millega vanemad sageli oma eemalolekut kompenseerivad. Olen üsna veendunud, et kui lapsed saaksid valida, kas neil oleks rohkem koosolemise aega vanematega, kus suhtlemist ei katkesta nutivahendid ning vanemad on päriselt nende päralt, või siis palju asju, valiks enamik esimese. Kõikide soovide täitmisega harjunud laps on tegelikult kaotaja."

Loe põhjalikku intervjuud kasvatusteadlasega Pere ja Kodu psühholoogia-erist